I miss you more than words can say.

Anna mulle andeks, et olen sind endas hoidnud ja vabastamise asemel kurbuseks kasvatanud.

Alice ju ometigi teadis, et ta oli täiesti lootusetu. Nii kinni iseenda tahtes. Ometigi tegi nagu oskas. Küllap ta hakkab kunagi paremini oskama. Kuhu selline kangekaelsus ja jonnakus viib?Ta ei otsinudki lahendusi ega teinud mitte midagi selleks, et olukord või meeleolu paraneks. Talle meeldis mängida oma katkist plaati: mina, mina mina...

Ometigi ta tundis, et osasid inimesi oli kergem armastada kui teisi, osasid võis lausa vihata. Kui ta suudaks tingimusteta armastada, oleks ta ideaalsete oskustega armastaja. Armastus ei saa muutuda omamiseks ja ahistamiseks. Selleks, et armastada on vaja osata seda teha. Kui tõeliselt armastada, siis ei saaks ju miski tema juures häirida. Alice suudaks armastada kõigi tema vigade probleemide ja minevikus tehtud tegudega. Ei tema ise, ega need vead ei takistaks teda armastamast.

Kui oskaks tõesti tingimusteta armastada, siis järelikult ka mõistaks miks mõned on just sellised nagu nad on. Kas ta peaks ennast sellepärast vihkama või vähem armastama?.Alice oli ju tundnud seda täielikku "oma" tunnet, et teine inimene on nii oma nagu oleks juba hämaratest aegadest hallaegadest saadik koos oldud. See oli nii hea tunne, mis ei tahtnud kuidagi ununeda ja millest ta ikka puudust tundis.
Ja kui see nii oli, siis miks ta oli? Ilmselt sellepärast, et enam paremini ei saanud ja ei osanud.