Jõulud.

Nagu igal jõululaupäeval, kogunesid tänagi lapsed Alice juurde. Sellel korral oli neid vähem, kui tavaliselt. Miniad olid oma perede juures. Nad lubasid muidugi läbi tulla, aga millalgi hiljem. Lastelastel oli jõuluvana ootus nii suur, et sellega ei kannatanud kaua oodata. Jõuluvana toimetaski siis aja kokkuhoiu mõttes kingitused ruttu kuuse alla. Et kõik oleks ikka nagu päris, asus kõige noorem päkapikk kingitusi jagama. Muidugi pidid kõik vaeva nägema. Ilma luuletuse või lauluta ei saanud ühtegi kingitust kätte.
Alice hinges oli jälle rahutus. Ta ei teadnud isegi mida ta tahtis. Ants istus siin tugitoolis ja tegeles ta lastelastega. Mõlemad olid ta omaks võtnud. Noorem ei mäletanud ju oma vanaisa. Kuidas ta olekski saanud, kui neil ühtisid sünni-ja surmapäevad. Lastega sai ta Ants hästi hakkama.Ta oli ju oma poega ka üksi kasvatanud ja neil oli eriline side.Alice vahel narriski teda, et tõeline kanaisa. Superisana oli ta valmis kasvõi öösel üles tõusma ja pojale toidu sooja panema. Nii oleks tatemagagi käitunud, kui ta oleks vaid soovinud, aga Alice tahtis ju kõik ise teha. Üleliigne hoolitsus käis talle närvidele. Ta oli terve elu rohkem andja olnud. See panigi ta sisemuse mässama. Kui ta ainult teaks, mida edasi teha? Kõik oli vahepeal nii lihtne. Alice oli tundnud suurt kergendust ja nüüd oli ta jälle ummikus. Peas vasardas ainult üks mõte, kuidas edasi? Miks peab see elu küll nii keeruline olema?

Jõuluootus.


Täna oli esimene kord, kus Alice ei läinud tööle. Mitte, et ta ei tahtnud.Ta oli ju kogu aeg oma tööd armastanud vaid lihtsalt ei jaksanud. Kõik tema kondid olid nagu tina täis ja pea käis ringi. Voodist välja tulemine oli asjata katsetus. Tuba keerles ringiratast.
Imelik.Ta ei tundnud isegi süümepiinu. Alati oli kohusetunne teda tagant sundinud. Kasvõi hambad ristis, aga tehtud pidi saama. Nüüd oli ta nagu rahu ise.Tegelikult oligi ta viimastel päevadel liiga palju töötanud. Hommikul vara juba platsis ja ikka igal pool kus vaja. Jõulupeo ettevalmistused olid omajagu tööd nõudnud.
Oma kodu kaunistamisega polnud ta sellel aastal eriti usin olnud. Ainult tütrele ütles, et kui tema tahab, siis võib oma toa ära kaunistada. Polnudki nagu õiget jõulutunnet. Alati oli väike ärevus hinges olnud ja isegi jõuluootus, aga sellel aastal oli täielik tühjus. Isegi kuuske polnud ta veel ostnud. Lapsed pidid ka sellel aastal tema juurde tulema. Lastelaste jaoks loomulikult peaks kuusk olema. Noorem tütar muidugi ka on veel selles eas, et rõõmustab kuuse üle.
Viimasel aastal oli tütar tegelikult palju kasvanud.Väikesest issitütrest oli saanud sihvakas neiu, kes oli esimest korda armunud. Alice ei suutnud seda isegi veel uskuda. Nii palju aega oli juba mööda läinud. Jah, ega aeg ei peatu. Elu läheb edasi.
Tasapisi hakkas ta lõpuks toimetama. Maja oli ju külm ja midagi tuli tütrele süüa ka teha.
Just siis kui ta parajasti kütteruumist tuppa astus, läks välisuks lahti ja seal seisis ta Ants kuusega.
"Seekord ei toonud ma Sulle roosi, vaid võtsin kuuse kaasa. Ma mõtlesin ,et äkki sul veel ei ole."ütles ta tervituse asemel.
Kõik toimus nii loomulikult nagu polekski seda vahepealset 2 nädalat olnud.
Alice jäi sõnatuks.Vägisi tükkisid pisarad silma. Ta ei teadnud kuidas käituda. Äkki annaks endale veel ühe võimaluse? Jõulude ajal on ennegi imesid juhtunud.

Argipäev.



Aeg roomas teosammul. Hommikul tööle, siis koju, ahi küdema, tütrele süüa, õue lund rookima ja nii iga päev. Päev päeva järel.Täpselt ühtemoodi. Alice oleks ju võinud oma elu muuta, tal oli see võimalus, aga kõik tundus nii mõttetu.Teda valdas täielik spliin. Tegelikult ei tundnud ta ennast üldse väsinuna hoolimata sellest, et öösiti polnud und, lihtsalt võimetus tegutseda. Ainult ennast sai ta selles olukorras süüdistada. Alice ei suutnud oma eluga edasi minna, aga midagi teha ka ei saanud, et seda muuta. Liiga tugevasti klammerdus ta oma minevikku selle asemel, et lahti lasta. Ta oli ju proovinud ja nii tahtnud, aga südant ei saa ju sundida. Lahkumine Antsust oli möödunud valutult. Alice tundis isegi kergendust, et ei pea enam teesklema. Liiga kaua oli ta teda kinni hoidnud ja lootust andnud. See, mida naine ootas, jäigi tulemata. Teisiti ta ei osanud ja ei suutnud.
Kohtumine Velloga oli möödas. Alice oleks tahtnud nii palju öelda, aga ta teadis, et sellel pole enam mõtet. Viimast korda kallistades suutis ta ainult mõelda "ela hästi mu ainus ja armas".Ta teadis juba siis, et nad ei kohtu enam kunagi ja Alice ei unusta teda.Vähemalt niipea veel mitte.

Tuisk.

Tänane päev oli oma tahtejõu proovile panemini.Iga liigutust tuli sundida ja ükski töö ei edenenud. Tohutu väsimus ja jõuetus. Alice ei jõudnud kuidagi päeva lõppu ära oodata. Nii polnud kunagi varem olnud. Töö oli talle alati meeldinud. Isegi oma elu kõige raskemal perioodil, sai ta siit lohutust. Küllap ta peab jälle minema perearsti juurde uusi analüüse andma. Kindlasti ta läheb, ükskord ja teeb, mis vaja. Kunagi hiljem võibolla.Tegelikult ei muutu sellega midagi. Ikka ühedsamad rohud ja süstid. Mingiks ajaks oli nendest abi ja siis algas kõik otsast peale. Täna ta ei tahtnud sellele mõelda. Väljas oli tuisku oodata. Esialgu oli kõik veel vaikne. Männioksad kiikusid õige pisut tuule käes.
Ja siis ta tuligi koos tugeva lumesajuga.Tuul ulus ja undas, lumi peksis vastu nägu ja varjas vaatevälja.Võimas.
Tuisk oli Alicele alati meeldinud. Samuti paduvihm. Mitte just pidevalt ja mitmeid päevi järjest, aga nii ootamatult tulev ja siis jälle sama tormakalt kaduv. Nendes oli midagi võimast ja jõulist. Tundus nagu loodus tahtis mässata ja näidata milleks ta võimeline on. Täpselt nagu naise sisemus. Mida edasi, seda rohkem.Alice ei uskunud isegi. Ta oli ju terve oma elu olnud leebe, alati olemas, valmis aitama ja nõu andma, lohutama ja õpetama. Nüüd oli kõik teisiti .3 viimast aastat olid ta selliseks muutnud.
Tuul ulus ja undas endiselt. Eriti võikalt kõlas see ventilatsiooni avades ja korstnalõõris. Alice süütas küünla.Täna võiks korraldada õudukaõhtu. Just selline paras meeleolu. Seekord ilma veinita.
Varsti tuli jälle minna lund rookima.

Paljugi võiks öelda veel ...

Terve päev oli olnud täis rahutust. Alice püüdis ennast rahulikuks sundida, aga see oli nii raske. Isegi kõige tavalisemad igapäevased asjad ajasid teda ärevusse. Tema hinge närisid kahtlused.Ta ei teadnud, kas ta otsustas ikka õigesti. Nii kaua oli aega mööda läinud. Üks osa temast tahtis ja ootas, teine pool oli hirmul ja kahetses. Kõige lihtsam oligi oma hirme ja kõhklusi füüsilise tööga maandada, siis läksid mõtted alati mujale. Nii oli ta alati teinud ja mõneks ajaks oli sellest isegi abi. Alicel oli hirm. Ta ei olnud endas sugugi kindel. Ega muud, tuli hakata tegutsema. Täna oli temas millegipärast kohutavalt energiat.
Puhtust ja korda oli ta armastanud alati ja nõudis seda ka teistelt, kuigi vahel oli lihtsam ise kõik ära teha. Kõik nurgad majas olid juba mitmeid kordi üle käidud, aga rahutus hinges nõudis ikka veel ja veel. Järelikult tuli minna õue. Nii hilja polnudki ta varem üksi väljas olnud.
Siin oli ilus. Sadas alla õrnu valgeid lumehelbeid. Täielik vaikus ja rahu. Majade aknad ümberringi olid pimedad. Loomulikult, nii pidigi olema. Kõik normaalsed inimesed ju magasid õndsat und. Lumelabidaga lund lükates tuli talle pähe kelmikas mõte. Endalegi ootamatult hakkas ta lumepalli veeretama. Sulalumi. Naine veeretas ja veeretas ja pall aina kasvas .Naljakas just seda oligi talle vaja. Ta tundis, kuidas rahu voolas südamesse. Lasteaias oli ta ju küll koos lastega lumememmesid teinud, aga nüüd öösel, ihuüksi. See oli hoopis midagi muud. Ta kujutas ette missuguse näo tütar hommikul teeb, kui avastab kooli minnes millega tema ema on hakkama saanud. See ajas naerma.Vaevalt ta seda usukski.Jõuluime .
Küllap ta saab ka homse päevaga hakkama .

Tütrele külla.



Päevad veeresid omasoodu. Oli paremaid ja mitte just kõige paremaid, aga Alice sai hakkama.
Tööl olid kiired ajad ja ega oma mõteteks eriti aega ei jäänudki. Alles öösel voodis oli ta jälle nende päralt, Alice tundis, kuidas rutiin ennast talle vägisi peale surus ja kui poeg tegi talle ettepaneku sõita nädalavahetuseks maale tütrele külla, oli ta rõõmuga nõus . Kindlasti on hea vahelduseks kodust natuke eemale saada. Tütar oligi mitu päeva haige olnud nii, et paras aeg teda külastada.Tegelikult olidAlicel küll nädalavahetuseks natuke teised plaanid, aga võibolla oligi hea neid natuke muuta. Alati tuleb ju ka ära kasutada, kui poeg sellise ettepaneku teeb. Tavaliselt on tal nii kiire ja pole millegi jaoks aega. Aina läheb või tuleb kusagilt, aga ega teda ei saanud alahinnata. Poeg on tubli, õpib, töötab ja nokitseb oma maja kallal. Ta on pärinud oma isa kuldsed käed, aga iseloom on küll eiteakellesse.Vahel tundus Alicele, et vist ikka seda tema enda jonnakust ja jäärapäisust on seal kõige rohkem. Ta oli küll poja pärast vesistanud sest poeg kippus otsese ütlemisega olema. Muidugi esimestel aastatel oligi seda vaja, sest Alice oli omadega ikka päris untsus. Kössitas tugitoolis või siis tormas mööda maja arutult ringi ja aina tegutses. Hiljem poeg tunnistas, et tal oli ikka päris hirm olnud. Ega ta pojad kumbki ei arvanud, et Alice sellest välja tuleb.Ta ei suutnud ju isegi nutta.Tahtis, aga pisaraid ei olnud. Need tulid alles tükk aega hiljem .
Ka oma vanemate haual polnud naine kaua käinud. Ta pelgas natuke surnuaedu ja tundis ennast seal ebamugavalt.
Nüüd sai mitu asja korraga ette võtta.
Tütar elab metsade keskel. Inimesi seal palju ei kohtagi, rohkem ikka põtru ja kitsesid, vahel ka rebaseid ja kährikuid.Täielik perifeeria ja rahu.
Just seda oligi naisele praegu vaja ja loomulikult tema lapselapsi. Ta lootis, et tal tuleb kena nädalavahetus.

Jälle tagasi .(10 osa )


Just nüüd kui Alice mõtles, et keerab oma elus uue lehekülje, tabas teda uus saatuselöök . Mitu päeva oli tal pea valutanud . Lisaks peavalule hakkas ka kõrv tuikama ja lõpuks kogu lõualuu .Valuvaigistist polnud abi, aga tööl oli Kardripäeva üritus, millest ta ei saanud kuidagi eemale jääda . Temaga oli arvestatud , tal oli selles suur osa . Ta ei saanud ju oma rühma ja paarilist alt vedada . Küll ma pärast puhkan mõtles ta .
Ja nüüd oligi ta jälle siin samas haiglas, just siin kus ta alles 3 kuud tagasi oli viibinud .
Ta süda valutas tütre pärast .Üksinda suures majas.
Kütta, lund rookida, koolis käija-seda oli talle liiga palju, aga naine oli võimetu midagi tegema, et tütre elu kergendada. Jäi ainult loota, et ta siit kiiresti koju tagasi jõuab.
Aneemiaga oli ta hädas juba 3 aastat. Eriti hulluks oli haigus läinud juunis. Alice võttis ju ometi kogu aeg rauatablette aga ikka ei olnud tulemusi. Arstid ei osanud ka öelda miks see nii oli . Nüüd püüti teda igati turgutada. Mõneks ajaks saab ta sellest kindlasti abi. Ta igatses ainult koju, oma koju, oma lapse juurde, tütre juurde, kes oli talle veel jäänud .Pojad olid endiselt ära . Pealegi olid neil oma pered ja tegemised. Oleks olnud ebaõiglane nõuda veel nendelt abi.
Alice oli harjunud kolmel viimasel aastal ise hakkama saama. See andis talle tunde, et ta on tubli ja iseseisev. Loomulikult oleks pojad talle appi tulnud, kui ta oleks seda nendelt vaid palunud, aga naine oli liiga uhke . Neid asju, millega ta hakkama ei saanud oli tegelikult palju aga tasapisi omandas ta järjest suuremaid oskusi .Ta oma armas, kallis mees oleks kindlasti imestanud. Oleks ebaõiglanegi tema käest kõike nõuda.
Pääseks ainult koju, keedaks kannu musta, kanget kohvi ja unustaks mõneks ajaks kõik ülejäänu .
Praegu aga sulges ta oma rohelised silmad ja hoidis neid pimedas. Ta soovis , et Vello oleks siin. Just Vello, mitte Ants. Alice oleks tahtnud, et mees teaks mis temaga oli juhtunud. Ta oleks nii tahtnud seda talle öelda, aga ei saanud, kartis jälle haiget saada, kukkuda ja puruneda. Alice ju teadis, et pole vaja loota ja unistada, aga ta ju nii tahtis, et mees leiaks tee . Kui ta vaid tuleks, oleks ja jääks. Parem oli hoopis peita pea käte vahele ja mitte mõeld. Süda ju ka ei jõua nii palju enam valutada .

Ärkamine (9 osa ).



Hommikul silmi avades oli toas valgem kui tavaliselt . Öösel oli lund sadanud. Alice oli ilmselt maganud raskelt ja unenägudeta . Sellest oli kasu, seda oli talle tõesti vaja . Enesetunne oli hoopis parem . Ta tundis ennast natuke kindlamini , kui teistel päevadel .
Nii . Kuidas siis alustada. Loomulikult laps üles, kohv, võileivad, hommikukalli ja kooli .
Nüüd oli aega ka natuke enda jaoks .Täna oli ju ta uue elu esimene päev . Peeglisse ei tahtnud ta enam ammu vaadata, Sealt vaatas vastu võõras magamatusest paistes silmadega nägu.
Alice ei saanud aru kuidas Ants armastas ja talus teda . Talus oli vähe öeldud . Mees lausa jumaldas teda südamest kuigi teadis, et naise süda polnud vaba . Ants oli nõus ootama täpselt nii kaua kuni Alice endas selgusele jõuab . Aga see oli nii raske . Miks ei suutnud naine olla rahul sellega, mis tal oli ? Miks ta tahtis ikka võimatut ? Mees ju armastas teda ja oli valmis ta heaks kõik tegema . Alati hoolitsev, heatahtlik, arvestav ja alati olemas, valmis naist kuulama ja lohutama . Nii mõnigi kord oli naine ta särgi rinnaesise märjaks nutnud ja siis jäänud magama nagu väike laps, kes on lohutust saanud .
Vahel käis küll Alicele liigne hoolitsus närvidele, aga ta ei tahtnud meest solvata . Nendel harvadel öödel, mil ta alasti mehe käte vahel magas, suutis ta mõelda ainult sellele teisele -kättesaamatule . Ta hoidis alati silmi kõvasti, kõvasti kinni , et ei peaks tegelikkusele otsa vaatama . Alice vihkas ka ise ennast vahel selle eest, aga südant ei saanud ju vägisi sundida. Ta ju püüdis isegi nii väga ja oleks tahtnud mehele samaga vastata, aga lihtsalt ei suutnud. Praegu veel mitte, võibola kunagi hiljem kui mees teda siis veel vajab. Täna ei suutnud ta seda ka kõige parema tahtmise juures. Kogu tema sisemus hakkas mässama ja siis tuli jälle see tühi tunne .
Nii nüüd ripsmetušš, huulepulk, natuke puudrit. Täna tahtis naine kena olla. Ta läks ju alustama oma uut päeva, esimest päeva oma uues elus. Kõik pidi viimase peal olema .

Selginemine.(8osa )


Alicele meeldis ta töö . Siin oli nii palju tõelisi tundeid ja rõõmu . Lapsed olid vahetud ja siirad . Nad rõõmustasid tõeliselt, kui ta jälle tööle tagasi jõudis . Mida ta teeks ilma nendeta ?
Esimene päev nautiski ta lihtsalt laste seltskonda. Natukenegi oma mõtetest eemale ja kõrvalvaataja ei tulnud üldse selle pealegi , et tegelikult oli ta ju kurb.
Täna ta ei tahtnud Alice selle peale mõelda. Küll hiljem kodus on tal jälle aega oma mõteteks. Ta tahtis nautida praegust hetke . Lapsed nagu tundsid, kui väga ta neid vajasd ja ronisid talle sülle ning hoidsid kõvasti, kõvasti kaela ümbert kinni. See oli hea tunne . Nii hea oli kuulda kui väike suu sosistas talle kõrva :"Ma armastan Sind" . Alice tundis kuidas üle tüki aja valgus rahu ta südamesse . Ehk tuleb täna parem päev. Ta oleks nii tahtnud loota.

Haigus.(7 osa)



Ja siis see juhtuski. Alice polnud kaua nii tõsiselt haige olnud. Esimesed paar päeva vedas ta end ikka veel tööle sest kohusetunne ei lasknud tal koju jääda ja muidugi ka hirm tuleviku ees . Hirm jääda hätta oma majapidamise ja lapsega. Ta ei tahtnud kellestki sõltuda, aga siis sai lihtsalt jaks otsa ja asendus täieliku ükskõiksusega. Üksi kodus põdeda oli veel hullem-tõeline piin . Haigena ei saanud midagi teha ja masendus haaras ta jälle oma võimusesse. Alice igatses nii väga tööle. Ainult seal tundis ta ennast hästi .Ta tahtis kasvõi hetkekski unustada oma näriva hingepiina . Miks ometi pidi see nii raske olema? Ta ju teadis, et armastus saab otsa, aga miks ometi nii ruttu ja miks pidi see nii haiget tegema? Alice tahtis lihtsalt kõik unustada ja ärgata hommikul uue inimesena.
2 nädalat möödusid venides teosammul. Rohkemaks ei olnud ta suuteline.Teades täpselt, et 1 päev veel ja siis pole temast enam midagi järgi . Alice igatses oma laste järele. Ainult nii sai ta paranema hakata . Kaugel oma mõtetest . Eemale üksindusest .

Depressioon (6 osa )


Oli siis tõesti enesepettus loota, et armastus ei saa kunagi otsa. Vello polnud talle ju midagi lubanud ja Alicel ei olnudki midagi loota.Ta ju teadis, et mees pole vaba.Miks siis ometigi tegi see nii haiget ja näris hinge. Südames oli ebamäärane rahutus. Kogu tema tähelepanuvõime oli kadunud. Miski ei huvitanud teda ega ajanud naerma. Ometigi oli tal ju kõik olemas. Kodu, lapsed, lemmikloom ja meeski , kes teda armastas. Alice tundis ainult pessimismi tuleviku suhtes ja oli võimetu tundma rõõmu. Ta oli üleni õnnetu. Oli jäänud ainult ääretu väsimus.Tal oli ükspuha, mida keegi mõtles või ütles. Naine oli olnud nagu kivi, aga Vello oli äratanud ta ellu, tegi temast elava. Alice ei teadnudki, et ta on võimeline veel kunagi armastama. Nüüd oli ta jälle alguses tagasi ja ei osanud kuidagi oma eluga edasi minna. Millegil polnud enam tema jaoks tähtsust, ainult harjumusest ja kohusetundest suutis ta oma päevad õhtusse veeretada. Õnneks oli tal vähemalt meelepärane töö. Seal tundis ta ennast hästi ja unustas mõneks ajaks oma südamevalu.
Viimasel ajal kippus Alice enda selga laduma ikka suuremat ja suuremat koormat ning lõpuks ei suutnud ta seda enam füüsiliselt ja emotsionaalselt kanda. Nagu arvata võiski, vajus ta selle all dramaatiliselt kokku. Abi otsijat temast loomulikult ei olnud.

Iha.(5 osa)


Möödusid kuud. Alice polnud ennast kunagi nii õnnelikuna tundnud. See oli hoopis teistsugune tunne, kui ta 30 aastase abielu jooksul kogenud oli. Ta oli saatusele tänulik, et see laskis Vellol tema ellu tulla. Inimese suurim vajadus ongi ju läheduse järele ja Alice oligi nüüd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ta ei suutnud keskenduda muule peale oma armastuse. Olenemata sellest mida tulevik nende ellu toob ja mida mees teha otsustab, ootas ta nende kohtumisi alati suure ärevusega.Viimased minutid, mis olid jäänud, olid kõige piinarikkamad. Alice kannatus oli viimse piirini viidud, aga ootamine õigustas ennast. Selle nimel tasus elada.Vello üllatas teda igal korral. Ja just sellepärast hakkaski naine tema järele igatsema peaaegu kohe, kui uks ta järel sulgunud oli. Alice oli peaaegu unustanud söömise ja magamise. Selline armastus tekitas tunde, et ta suudab kõike. Elurõõm pani ta silmad särama ja ta ei vajanudki und.
Alice elus oli ka teine mees .Vaba ja vallaline, hooliv ja armastav, aga seda õiget tunnet polnud Alice Antsuga tundnud. Liiga tavaline, liiga lihtne oli kõik. Ta igatses Vello huuli ja puudutusi. Need viisid tema peast viimsegi mõistuseraasu. Alice tundis seda üleni. Kogu mehe keha embas teda ja see oli nii hea tunne, see võttis jalust nõrgaks. Alice unustas kõik, isegi selle, et iga hea asi saab kunagi otsa, et igal algusel on ka lõpp. Ja ikkagi, hoolimata sellest oli mees kinkinud talle ta elu ilusamad kuud ja naine teadis, et ta ei unusta neid kunagi.
Siis tuli depressioon. See tõi ta tagasi maapinnale. Algas jälle sünge ja kurb aeg.

Hingedepäev(4 osa)

Hingedepäeval läks Alice Allari hauale. See oli juba kolmas kord. Kuidas küll aeg lendab. Alice ei uskunud isegi, et sellest võib juba nii palju aega möödas olla. Üks osa temast hakkas juba harjuma sellega, et Allar ei tule enam kunagi koju, aga teine pool ikka veel ootas ja lootis. Mida küll, seda ei teadnud ta isegi. Ilmselt ikka, et ta ühel päeval ärkaks pikast unest ja kõik oleks jälle endine.
Alati oli Alice ainukesena Allari haual küünlad süüdanud, aga seekord oli seal küünal juba ees. Naist haaras ärevus ja isegi hirm. See siin oli tema pärusmaa. Võõrastel polnud siia asja. Isegi matusepäeval ei tahtnud ta kedagi võõrast enda ligiduses näha, ainult lapsed ja lapselapsed. Ta oli egoist.Viimased tunnid, minutid ja sekundid pidid kuuluma ainult talle. Alice poleks suutnud taluda kaastunde avaldusi ja käepigistusi. Ta ei tahtnud, et võõrad näeksid tema valu. Keegi nendest niikuinii ei teadnud mida ta tegelikult tundis. Mis tunne on kui sa viimast korda pressid mehe ülikonda, triigid ta särki, otsid talle sokid, mis sobivad ülikonnaga ja paned valmis puhta pesu. 30 aastat olid Alice käed seda teinud. Nüüd oli see viimane kord. Seda ei tulnud kunagi enam. Vähemalt mitte Allari jaoks.
Viiulimängija ainult mängis ja mängis, sest naine ei suutnud kuidagi oma mehe juurest lahkuda.Ta ju teadis, et see oli kõige viimane kord.
Kuidas edasi, ega ta siis ei teadnud veel isegi.
Nüüd Allari haual põleva küünla ees tabas teda nõutus. Kes see oli? Kes julges tulla tema pühapaika?
Õhtul kodus oma igapäevaseid tegemisi tehes, teatas talle ta tütar:"Täna on hingedepäev.Viisin issile küünla".
Esimest korda nende 3 aasta jooksul hakkas tütar isast rääkima. See teema oli siiamaani olnud nende vahel tabu. Alice ju ometi teadis, et kogu oma lühikese elu oli tütar issilaps olnud. Esimene sõnagi oli "iss". Ühegi teise lapsega polnud Allaril nii suurt sidet olnud kui kõige nooremaga. Küllap see, et Allar oli ise sünni juures olnud ja nabanööri läbi lõiganud andis neile erilise kokkukuuluvuse. Esimesed tunnid oligi ta ainult issiga olnud. Alice ise jõudis oma lapse juurde alles mitu tundi hiljem.
Oma leina elas tütar välja omamoodi. Alguses see isegi pahandas naist, aga kui tütar lõpuks haiglasse sattus, sai ta aru, et teistmoodi tütar ei suutnud. Alicest ei olnud talle ei nõuandjat,ega lohutajat. Tal endalgi oli siis alles pikk tee veel ees.
Ja nüüd 3 aastat hiljem, hingedepäeval, puistasid ema ja tütar teineteisele oma südant. Esimest korda polnud see enam nii valus.

Armastus.( 3 osa).

Alice oli Allarit terve elu armastanud, aga nüüd koges ta midagi hoopis uut-täiesti erilist. Seda ei saanud sõnadesse panna, seda pidi ise tundma, kogema. Ta ei uskunudki, et midagi niisugust võib tunda.Tema eas veel armuda. Alice suutis jälle naerda.Vahepeal oli küll tunne, et ta on selle igaveseks unustanud.Töökaaslasedki tajusid, et temaga oli sündinud muudatus. Ta silmad särasid jälle ja ta oli rõõmus. Elul oli jälle mõte. Ainult öösiti, kui ta üksi oma suurde abieluvoodisse puges, tabas teda igatsus. Alice ei saanudki päris täpselt aru, kas ta igatses taga oma minevikku või uut armastust. Kõik oli alles nii värske ja uskumatu. Terve elu oli ta ju Allari käte vahel maganud, aga nüüd oli ta siin nii üksi. Ei olnud harvad need ööd, kus ta nuttis oma padja märjaks enne kui vastu hommikut mõneks tunniks uinus.
Tegelikult oli tema armastusel suur miinus. See oli varastatud armastus. Alice ei tahtnud sellele mõelda. Ta ei tahtnud üldse mõelda mida tulevik toob.Ta tahtis lihtsalt natuke õnnelik olla. Liiga kaua oli ta üksi olnud ja kurvastanud. Ta igatses mehe tugevate, natuke isegi jõhkrate käte järele ja tema huuled, need olid pärast igat kohtumist nii valusad, et isegi kohvi oli valus juua. Aga see oli hea tunne. Praegugi, kui ta sellele mõtles, tundis ta hinges erilist hellust.Ta ootas neid kohtumisi hinges ärevus ja ootus.
Paaril korral oli Alice ka enne kohtamas käinud, aga need olid lõppenud sama ootamatult kui algasid.
Esimesel korral läks ta välja uudishimust, teisel korral kohusetundest sest oli lubanud ja kolmandat korda ei tulnudki. Need ei jätnud tema hinge mingit jälge.Ta unustas need inimesed peaaegu kohe kui koju jõudis, aga nüüd oli tema südames hoopis isemoodi tunne. Täpselt nagu siis, kui ta oli 15 aastane ja armus oma Allarisse.

3 aastat hiljem.( 2 osa )

Kõige hullem oli esimene aasta. Alice vihkas seda väljendit, et elan 1 päev korraga, aga just nii see paratamatult läks.
Hommikul peale unetut ööd voodist välja ronides vasardas peas ainult üks mõte.Kuidas ma suudan üksi selle päeva õhtusse saata?
Mõistus ju teadis, et see, keda ta ootas, ei tule kunagi enam, aga süda-see rumal, ainult igatses ja ootas.
Õhtul töölt koju tulles oli tal alati ärevus hinges. Iga päev oli selline tunne, et kohe, kohe ärkab ta sellest koledast unest ja kõik on just nii nagu enne.Ta ei teadnud isegi millele ta lootis.
Süüa tegi ta  samas koguses nagu alati. Nii raske oli oma harjumusi muuta. Mitu korda päevas pidi ta endale sisendama, et see on tõsi -ta on üksi ja see kõik juhtus just temaga, siin ja praegu ning  endisi aegu ei saa kunagi enam tagasi. Kõikidest oma sõpradest oli ta loobunud. Alice ei tahtnud kedagi näha ega suhelda. Ta nagu kartis inimesi. Tal oli kohutav alaväärsus kompleks. Isegi toidupoes käimine oli tema jaoks raske. Selline tunne oli, et kõik vaatavad teda ja teavad, et ta on poolik inimene.Parema meelega oleks ta ennast sulgenudki oma maja seinte vahele, aga tal oli vaja veel tütar suureks kasvatada. Tal oli kohustus. Teda vajati.Ainult see sundis teda liigutama ja pingutama.Muidu oleks ta ilmselt kõigele käega löönud ja kergema vastupanu teele läinud.
Kodus otsis ta endale ainult tegevust. Hetkekski ei tohtinud istuma jääda, siis olid  mõtted kohe vales kohas ja pisarad jooksid sorinal mööda põski alla. Öid ta kartis. Kõige hullem oligi pugeda üksi suurde tühja abieluvoodisse kust said masendus ja kurbus ta alati kätte. Lihtsam oligi tegutseda ja tegutseda. Imelik, ta ei tundnud üldse väsimust ja samuti oli söögiisu kadunud. Suure vaeva ja pingutusega läks mõni pala alla, aga sellel, mida ta sõi, polnud üldse tähtsust. Peas vasardas ainult küsimus, mida ma järgmisena ette võtan?
Nende ühine suur plaan oli veel täide viimata. Elutoa remonti olid nad kavandanud juba pikka aega, aga ikka oli see ajapuudusel tegemata jäänud. Nüüd oli Alicel aega küll.
Noorem poeg tuli appi eeltõid tegema ja vanemale jäi kalkulatsioon ning materjalide organiseerimine.
Alice polnud veel elus nii palju erinevaid töid proovinud, aga see hoidis mõneks ajaks ta mõtted kurbusest eemal.
Tuba sai valmis mõni päev enne mehe sünni-ja surmaaastapäeva. Tegelikult ei meeldinud naisele alguses toa teistsugune väljanägemine sugugi. Kõik oli nagu valesti. Ta tundis ennast süüdlasena. Oleks nagu ise oma mehe majast välja ajanud. Enne oli ju kõik Allari kätetöö, nüüd oli nii palju võõrast.
Teine aasta ei olnud palju lihtsam, aga Alice teadis nüüd, et ta suudab ise hakkama saada oma maja ja lapsega. Vähemalt see hirm oli nüüd kadunud.Ta oli õppinud tegema mitmesuguseid töid, mida enne polnud kunagi proovinudki. Need olid siiamaani ju kõik Allari pärusmaa olnud.
Ainult siis, kui tuli talv enneolematu lumega, tundis ta korraks, et enam ei jaksa, aga tahtejõud sai temast võitu. Muidugi olid tal ju ka pojad, kes oleksid alati appi tulnud, kui ta oleks ainult maininud, aga ta tahtis kõigega ise hakkama saada.
Nii mööduski 2,6 aastat ja siis ühel päeval tuli naise ellu armastus.

Pikk päevatee kaob öösse(1 osa)


Käes oli augusti lõpp.
Ilmad püsisid veel suviselt soojad ja Alicel oli just lõppenud puhkus ning  ta oli esimest päeva tööl. 
Täna oli lõunase kohvipausi ajal peetud kõikide suviste  sünnipäevalaste sünnipäevi. Kokkuvõttes oli päev väga lõbus olnud. Nad olidnaernud nii, et kõhulihased haiged ja silmad pisarates. Alice mõtles, et sellise naeru peale  see heaga see päev küll ei lõppe.
Alice elus oli siiamaani  kõik hästi läinud.Kevadel olid nad tähistanud Allariga oma 30-dat pulmaaastapäeva ja just äsja olid  saanud järjekordseteks vanavanemateks.
Esimene lapselaps oli sündinud naise 40-dal sünnipäeval. Teine lapselaps pidi ilmale tulema küll septembri alguses, aga millegipärast hakkas tal kiire. Tütar oli Haapsalust kiirabiga haiglasse toodud ja mõne tunni pärast oligi uus ilmakodanik siia maailma saabunud. Just vanaisa 50-daks sünnipäevaks. Ultraheli näitas küll, et sündima pidi tüdruk ja tütar oligi kaasa pakkinud kõik roosad riided. Üllatus missugune, kui  ilmale tuli hoopis priske poisslaps.
Suur õde oli muidugi alguses väga pettunud ja nõudis oma emmelt aru, et kuidas nii, õde pidi ju olema.
Nüüd istus terve suur pere õnnelikult laua taga ja lasi toidul hea maitsta.
Alice hoidis heldinult uut ilmakodanikku süles. Allar vaatas neid kahte õnnelikult ja teatas naisele:"Sulle sobib laps. Näete kahekesi nii armsad välja.Tegelikult võiksime me ka veel 1 lapse muretseda". Naine vaatas oma meest ja muigas.
Nad olid küll kaua koos elanud, aga abielu rutiin polnud neid veel tabanud. Alice jumaldas oma meest ja mees vastas talle samaga. Ühtegi päeva oma elust polnud ta kahetsenud. Kõik olid läinud täie ette. Vahel tundis Alice isegi ennast nii noorena. Ta oli ikka veel oma mehesse armunud.
Tutvunud olid nad väga noorelt. Alice oli veel 15 ja Allar temast 2 aastat vanem. See oli armastus esimesest silmapilgust ja oli kestnud tänaseni.Tegelikult polnud nad oma elus lahus olnud. Ainult need korrad, kui naine käis haiglas nende lapsi sünnitamas. Isegi siis, kui Allar oli kuskil kaugemal tööl, tuli ta ööseks ikka koju.
Õhtu jõudis kätte ja lapsed hakkasid ennast koju sättima. Alice pani kõigile moonakoti kaasa. Nii oli ta alati teinud.
Koju jäi ainult nende pesamuna -11 aastane tütar. Isal ja tütrel oli eriline side. Küllap see tuli ka sellest, et ta oli tema sünnihetke juures. Sai kohe enda sülleja hoolitses tema eest esimestel sünniminutitel. Allari armastaski tütre käest alatasa küsida kellega ta veetis oma esimesed tunnid.
Nõud pestud ja kappi pandud, oli ikkagi veel vara magama minna. Mees läks garaaži ja silitas oma teist suurt armastust. Või oli see esimene. Allar oli alati mootorrattaid armastanud. Selle pisiku oli ta juba oma onult kaasa saanud, kes oli omal ajal kõva sõitja. Kahjuks ei olnud teda enam elavate kirjas. Mehe 18 aastasel sünnipäeval oli 1 võistlus surmaga lõppenud.
Varsti ajaski Allar oma mootoratta õue ja otsustas veel ühe tiiru enne magama minekut teha. Mootorratas oli tal vägev. Pegaso Apriilia-suur, punane ja võimas. Alice ei armastanud seda mootorratast mitte sugugi. Alati oli tal hirm kui mees sõitma läks ja ta ootas nina aknal mehe tagasitulekut. Alles siis, kui kuulis tuttavat mürinat, läks ta oma igapäevaste toimetuste juurde ja mees ei saanud kunagi teada, mida ta vahepeal üle oli elanud. Allar oli teda ka mõnel korral sõitma viinud, aga naine oli seda teinud ainult mehe pärast. Kui ta tema selja taha istus, surus ta käed kõvasti, kõvasti ümber mehe keha ja igaks juhuks pigistas silmad ka kinni. Tal oli hirm.Ta kartis, aga mehe silmad särasid nagu noorel poisil, kes on saanud uue mänguasja.
Naine otsustas ka jalgrattaga poja juurest läbi sõita. Ta oli ju lubanud poja maja uued uksed,  mis olid just täna kohale saabunud, üle vaadata.
"Kuhu Sa lähed?"küsis talt mees, kui nägi Alicet jalgratast välja ajamas.
Naine vastas itsitades:"Ega Sa ometi ei arva, et ma magan täna 50-ne aastase vanaisaga. Lähen vaatan ikka mõne noorema". See oli nende omavaheline lõõp ja loomulikult ei võtnud Allar seda tõsiselt.
Poja majas oli nii palju tööd veel vaja teha. Naine aitas tal natuke teise korruse põrandat pühkida, sest järgmisel päeval pidi tööjärg sinna jõudma.
Ja siis helises poja telefon.  Alice sai kohe aru, et midagi oli juhtunud.Niisuguse näoga poega polnud ta kunagi näinud. Sõnatult istus ta poja kõrvale autosse, pigistas pöidlad pihku, sulges silmad ja korrutas :"tee, et see pole nii...palun, palun, paluun."
Sündmuspaigale oli palju rahvast kogunenud. Seal ta lamaski. Alice põlvitas oma mehe ette, võttis ta veel sooja käe oma pihku. Käsi, mis oli teda nii palju hellitanud, kaitsnud ja hoidnud oli nüüd lõtv ja raske.
Alice oleks tahtnud nutta, aga pisaraid ei olnud. Ei olnud mitte mingit tunnet.Täielik tühjus.
Alles siis, kui politsei teda püsti hakkas rebima, tuli talle elu sisse ja ta hakkas vastu.
"Viige ometi oma ema siit ära. Ta ju segab meie tööd..."
Poeg võttis emal õlgadest ja juhtis ta õrnalt auto poole. Alice püüdis küll ennast lahti rabeleda, aga poeg juhtis teda kindlalt. Tema halale, et ta tahab oma mehega lõpuni koos olla, ei pööranud keegi tähelepanu.
Kodus talutas poeg ta köögilaua äärde istuma. Laual oli pool torti ja lilled. Alice pilk peatus seinakellal.
Oi, juba 23.00. Kuhu siis Allar ometi täna nii kauaks jääb?
Ta suunas oma silmad välisukse poole ja jäi meest ootama. Täpselt nii, nagu ta oli seda 30 aastat teinud.