Jälle tagasi .(10 osa )


Just nüüd kui Alice mõtles, et keerab oma elus uue lehekülje, tabas teda uus saatuselöök . Mitu päeva oli tal pea valutanud . Lisaks peavalule hakkas ka kõrv tuikama ja lõpuks kogu lõualuu .Valuvaigistist polnud abi, aga tööl oli Kardripäeva üritus, millest ta ei saanud kuidagi eemale jääda . Temaga oli arvestatud , tal oli selles suur osa . Ta ei saanud ju oma rühma ja paarilist alt vedada . Küll ma pärast puhkan mõtles ta .
Ja nüüd oligi ta jälle siin samas haiglas, just siin kus ta alles 3 kuud tagasi oli viibinud .
Ta süda valutas tütre pärast .Üksinda suures majas.
Kütta, lund rookida, koolis käija-seda oli talle liiga palju, aga naine oli võimetu midagi tegema, et tütre elu kergendada. Jäi ainult loota, et ta siit kiiresti koju tagasi jõuab.
Aneemiaga oli ta hädas juba 3 aastat. Eriti hulluks oli haigus läinud juunis. Alice võttis ju ometi kogu aeg rauatablette aga ikka ei olnud tulemusi. Arstid ei osanud ka öelda miks see nii oli . Nüüd püüti teda igati turgutada. Mõneks ajaks saab ta sellest kindlasti abi. Ta igatses ainult koju, oma koju, oma lapse juurde, tütre juurde, kes oli talle veel jäänud .Pojad olid endiselt ära . Pealegi olid neil oma pered ja tegemised. Oleks olnud ebaõiglane nõuda veel nendelt abi.
Alice oli harjunud kolmel viimasel aastal ise hakkama saama. See andis talle tunde, et ta on tubli ja iseseisev. Loomulikult oleks pojad talle appi tulnud, kui ta oleks seda nendelt vaid palunud, aga naine oli liiga uhke . Neid asju, millega ta hakkama ei saanud oli tegelikult palju aga tasapisi omandas ta järjest suuremaid oskusi .Ta oma armas, kallis mees oleks kindlasti imestanud. Oleks ebaõiglanegi tema käest kõike nõuda.
Pääseks ainult koju, keedaks kannu musta, kanget kohvi ja unustaks mõneks ajaks kõik ülejäänu .
Praegu aga sulges ta oma rohelised silmad ja hoidis neid pimedas. Ta soovis , et Vello oleks siin. Just Vello, mitte Ants. Alice oleks tahtnud, et mees teaks mis temaga oli juhtunud. Ta oleks nii tahtnud seda talle öelda, aga ei saanud, kartis jälle haiget saada, kukkuda ja puruneda. Alice ju teadis, et pole vaja loota ja unistada, aga ta ju nii tahtis, et mees leiaks tee . Kui ta vaid tuleks, oleks ja jääks. Parem oli hoopis peita pea käte vahele ja mitte mõeld. Süda ju ka ei jõua nii palju enam valutada .