Hingedepäev(4 osa)

Hingedepäeval läks Alice Allari hauale. See oli juba kolmas kord. Kuidas küll aeg lendab. Alice ei uskunud isegi, et sellest võib juba nii palju aega möödas olla. Üks osa temast hakkas juba harjuma sellega, et Allar ei tule enam kunagi koju, aga teine pool ikka veel ootas ja lootis. Mida küll, seda ei teadnud ta isegi. Ilmselt ikka, et ta ühel päeval ärkaks pikast unest ja kõik oleks jälle endine.
Alati oli Alice ainukesena Allari haual küünlad süüdanud, aga seekord oli seal küünal juba ees. Naist haaras ärevus ja isegi hirm. See siin oli tema pärusmaa. Võõrastel polnud siia asja. Isegi matusepäeval ei tahtnud ta kedagi võõrast enda ligiduses näha, ainult lapsed ja lapselapsed. Ta oli egoist.Viimased tunnid, minutid ja sekundid pidid kuuluma ainult talle. Alice poleks suutnud taluda kaastunde avaldusi ja käepigistusi. Ta ei tahtnud, et võõrad näeksid tema valu. Keegi nendest niikuinii ei teadnud mida ta tegelikult tundis. Mis tunne on kui sa viimast korda pressid mehe ülikonda, triigid ta särki, otsid talle sokid, mis sobivad ülikonnaga ja paned valmis puhta pesu. 30 aastat olid Alice käed seda teinud. Nüüd oli see viimane kord. Seda ei tulnud kunagi enam. Vähemalt mitte Allari jaoks.
Viiulimängija ainult mängis ja mängis, sest naine ei suutnud kuidagi oma mehe juurest lahkuda.Ta ju teadis, et see oli kõige viimane kord.
Kuidas edasi, ega ta siis ei teadnud veel isegi.
Nüüd Allari haual põleva küünla ees tabas teda nõutus. Kes see oli? Kes julges tulla tema pühapaika?
Õhtul kodus oma igapäevaseid tegemisi tehes, teatas talle ta tütar:"Täna on hingedepäev.Viisin issile küünla".
Esimest korda nende 3 aasta jooksul hakkas tütar isast rääkima. See teema oli siiamaani olnud nende vahel tabu. Alice ju ometi teadis, et kogu oma lühikese elu oli tütar issilaps olnud. Esimene sõnagi oli "iss". Ühegi teise lapsega polnud Allaril nii suurt sidet olnud kui kõige nooremaga. Küllap see, et Allar oli ise sünni juures olnud ja nabanööri läbi lõiganud andis neile erilise kokkukuuluvuse. Esimesed tunnid oligi ta ainult issiga olnud. Alice ise jõudis oma lapse juurde alles mitu tundi hiljem.
Oma leina elas tütar välja omamoodi. Alguses see isegi pahandas naist, aga kui tütar lõpuks haiglasse sattus, sai ta aru, et teistmoodi tütar ei suutnud. Alicest ei olnud talle ei nõuandjat,ega lohutajat. Tal endalgi oli siis alles pikk tee veel ees.
Ja nüüd 3 aastat hiljem, hingedepäeval, puistasid ema ja tütar teineteisele oma südant. Esimest korda polnud see enam nii valus.