Iha.(5 osa)


Möödusid kuud. Alice polnud ennast kunagi nii õnnelikuna tundnud. See oli hoopis teistsugune tunne, kui ta 30 aastase abielu jooksul kogenud oli. Ta oli saatusele tänulik, et see laskis Vellol tema ellu tulla. Inimese suurim vajadus ongi ju läheduse järele ja Alice oligi nüüd jõudnud sellisesse staadiumisse, et ta ei suutnud keskenduda muule peale oma armastuse. Olenemata sellest mida tulevik nende ellu toob ja mida mees teha otsustab, ootas ta nende kohtumisi alati suure ärevusega.Viimased minutid, mis olid jäänud, olid kõige piinarikkamad. Alice kannatus oli viimse piirini viidud, aga ootamine õigustas ennast. Selle nimel tasus elada.Vello üllatas teda igal korral. Ja just sellepärast hakkaski naine tema järele igatsema peaaegu kohe, kui uks ta järel sulgunud oli. Alice oli peaaegu unustanud söömise ja magamise. Selline armastus tekitas tunde, et ta suudab kõike. Elurõõm pani ta silmad särama ja ta ei vajanudki und.
Alice elus oli ka teine mees .Vaba ja vallaline, hooliv ja armastav, aga seda õiget tunnet polnud Alice Antsuga tundnud. Liiga tavaline, liiga lihtne oli kõik. Ta igatses Vello huuli ja puudutusi. Need viisid tema peast viimsegi mõistuseraasu. Alice tundis seda üleni. Kogu mehe keha embas teda ja see oli nii hea tunne, see võttis jalust nõrgaks. Alice unustas kõik, isegi selle, et iga hea asi saab kunagi otsa, et igal algusel on ka lõpp. Ja ikkagi, hoolimata sellest oli mees kinkinud talle ta elu ilusamad kuud ja naine teadis, et ta ei unusta neid kunagi.
Siis tuli depressioon. See tõi ta tagasi maapinnale. Algas jälle sünge ja kurb aeg.