Depressioon (6 osa )


Oli siis tõesti enesepettus loota, et armastus ei saa kunagi otsa. Vello polnud talle ju midagi lubanud ja Alicel ei olnudki midagi loota.Ta ju teadis, et mees pole vaba.Miks siis ometigi tegi see nii haiget ja näris hinge. Südames oli ebamäärane rahutus. Kogu tema tähelepanuvõime oli kadunud. Miski ei huvitanud teda ega ajanud naerma. Ometigi oli tal ju kõik olemas. Kodu, lapsed, lemmikloom ja meeski , kes teda armastas. Alice tundis ainult pessimismi tuleviku suhtes ja oli võimetu tundma rõõmu. Ta oli üleni õnnetu. Oli jäänud ainult ääretu väsimus.Tal oli ükspuha, mida keegi mõtles või ütles. Naine oli olnud nagu kivi, aga Vello oli äratanud ta ellu, tegi temast elava. Alice ei teadnudki, et ta on võimeline veel kunagi armastama. Nüüd oli ta jälle alguses tagasi ja ei osanud kuidagi oma eluga edasi minna. Millegil polnud enam tema jaoks tähtsust, ainult harjumusest ja kohusetundest suutis ta oma päevad õhtusse veeretada. Õnneks oli tal vähemalt meelepärane töö. Seal tundis ta ennast hästi ja unustas mõneks ajaks oma südamevalu.
Viimasel ajal kippus Alice enda selga laduma ikka suuremat ja suuremat koormat ning lõpuks ei suutnud ta seda enam füüsiliselt ja emotsionaalselt kanda. Nagu arvata võiski, vajus ta selle all dramaatiliselt kokku. Abi otsijat temast loomulikult ei olnud.