Ärkamine (9 osa ).



Hommikul silmi avades oli toas valgem kui tavaliselt . Öösel oli lund sadanud. Alice oli ilmselt maganud raskelt ja unenägudeta . Sellest oli kasu, seda oli talle tõesti vaja . Enesetunne oli hoopis parem . Ta tundis ennast natuke kindlamini , kui teistel päevadel .
Nii . Kuidas siis alustada. Loomulikult laps üles, kohv, võileivad, hommikukalli ja kooli .
Nüüd oli aega ka natuke enda jaoks .Täna oli ju ta uue elu esimene päev . Peeglisse ei tahtnud ta enam ammu vaadata, Sealt vaatas vastu võõras magamatusest paistes silmadega nägu.
Alice ei saanud aru kuidas Ants armastas ja talus teda . Talus oli vähe öeldud . Mees lausa jumaldas teda südamest kuigi teadis, et naise süda polnud vaba . Ants oli nõus ootama täpselt nii kaua kuni Alice endas selgusele jõuab . Aga see oli nii raske . Miks ei suutnud naine olla rahul sellega, mis tal oli ? Miks ta tahtis ikka võimatut ? Mees ju armastas teda ja oli valmis ta heaks kõik tegema . Alati hoolitsev, heatahtlik, arvestav ja alati olemas, valmis naist kuulama ja lohutama . Nii mõnigi kord oli naine ta särgi rinnaesise märjaks nutnud ja siis jäänud magama nagu väike laps, kes on lohutust saanud .
Vahel käis küll Alicele liigne hoolitsus närvidele, aga ta ei tahtnud meest solvata . Nendel harvadel öödel, mil ta alasti mehe käte vahel magas, suutis ta mõelda ainult sellele teisele -kättesaamatule . Ta hoidis alati silmi kõvasti, kõvasti kinni , et ei peaks tegelikkusele otsa vaatama . Alice vihkas ka ise ennast vahel selle eest, aga südant ei saanud ju vägisi sundida. Ta ju püüdis isegi nii väga ja oleks tahtnud mehele samaga vastata, aga lihtsalt ei suutnud. Praegu veel mitte, võibola kunagi hiljem kui mees teda siis veel vajab. Täna ei suutnud ta seda ka kõige parema tahtmise juures. Kogu tema sisemus hakkas mässama ja siis tuli jälle see tühi tunne .
Nii nüüd ripsmetušš, huulepulk, natuke puudrit. Täna tahtis naine kena olla. Ta läks ju alustama oma uut päeva, esimest päeva oma uues elus. Kõik pidi viimase peal olema .