Haigus.(7 osa)



Ja siis see juhtuski. Alice polnud kaua nii tõsiselt haige olnud. Esimesed paar päeva vedas ta end ikka veel tööle sest kohusetunne ei lasknud tal koju jääda ja muidugi ka hirm tuleviku ees . Hirm jääda hätta oma majapidamise ja lapsega. Ta ei tahtnud kellestki sõltuda, aga siis sai lihtsalt jaks otsa ja asendus täieliku ükskõiksusega. Üksi kodus põdeda oli veel hullem-tõeline piin . Haigena ei saanud midagi teha ja masendus haaras ta jälle oma võimusesse. Alice igatses nii väga tööle. Ainult seal tundis ta ennast hästi .Ta tahtis kasvõi hetkekski unustada oma näriva hingepiina . Miks ometi pidi see nii raske olema? Ta ju teadis, et armastus saab otsa, aga miks ometi nii ruttu ja miks pidi see nii haiget tegema? Alice tahtis lihtsalt kõik unustada ja ärgata hommikul uue inimesena.
2 nädalat möödusid venides teosammul. Rohkemaks ei olnud ta suuteline.Teades täpselt, et 1 päev veel ja siis pole temast enam midagi järgi . Alice igatses oma laste järele. Ainult nii sai ta paranema hakata . Kaugel oma mõtetest . Eemale üksindusest .