Armastus.( 3 osa).

Alice oli Allarit terve elu armastanud, aga nüüd koges ta midagi hoopis uut-täiesti erilist. Seda ei saanud sõnadesse panna, seda pidi ise tundma, kogema. Ta ei uskunudki, et midagi niisugust võib tunda.Tema eas veel armuda. Alice suutis jälle naerda.Vahepeal oli küll tunne, et ta on selle igaveseks unustanud.Töökaaslasedki tajusid, et temaga oli sündinud muudatus. Ta silmad särasid jälle ja ta oli rõõmus. Elul oli jälle mõte. Ainult öösiti, kui ta üksi oma suurde abieluvoodisse puges, tabas teda igatsus. Alice ei saanudki päris täpselt aru, kas ta igatses taga oma minevikku või uut armastust. Kõik oli alles nii värske ja uskumatu. Terve elu oli ta ju Allari käte vahel maganud, aga nüüd oli ta siin nii üksi. Ei olnud harvad need ööd, kus ta nuttis oma padja märjaks enne kui vastu hommikut mõneks tunniks uinus.
Tegelikult oli tema armastusel suur miinus. See oli varastatud armastus. Alice ei tahtnud sellele mõelda. Ta ei tahtnud üldse mõelda mida tulevik toob.Ta tahtis lihtsalt natuke õnnelik olla. Liiga kaua oli ta üksi olnud ja kurvastanud. Ta igatses mehe tugevate, natuke isegi jõhkrate käte järele ja tema huuled, need olid pärast igat kohtumist nii valusad, et isegi kohvi oli valus juua. Aga see oli hea tunne. Praegugi, kui ta sellele mõtles, tundis ta hinges erilist hellust.Ta ootas neid kohtumisi hinges ärevus ja ootus.
Paaril korral oli Alice ka enne kohtamas käinud, aga need olid lõppenud sama ootamatult kui algasid.
Esimesel korral läks ta välja uudishimust, teisel korral kohusetundest sest oli lubanud ja kolmandat korda ei tulnudki. Need ei jätnud tema hinge mingit jälge.Ta unustas need inimesed peaaegu kohe kui koju jõudis, aga nüüd oli tema südames hoopis isemoodi tunne. Täpselt nagu siis, kui ta oli 15 aastane ja armus oma Allarisse.