3 aastat hiljem.( 2 osa )

Kõige hullem oli esimene aasta. Alice vihkas seda väljendit, et elan 1 päev korraga, aga just nii see paratamatult läks.
Hommikul peale unetut ööd voodist välja ronides vasardas peas ainult üks mõte.Kuidas ma suudan üksi selle päeva õhtusse saata?
Mõistus ju teadis, et see, keda ta ootas, ei tule kunagi enam, aga süda-see rumal, ainult igatses ja ootas.
Õhtul töölt koju tulles oli tal alati ärevus hinges. Iga päev oli selline tunne, et kohe, kohe ärkab ta sellest koledast unest ja kõik on just nii nagu enne.Ta ei teadnud isegi millele ta lootis.
Süüa tegi ta  samas koguses nagu alati. Nii raske oli oma harjumusi muuta. Mitu korda päevas pidi ta endale sisendama, et see on tõsi -ta on üksi ja see kõik juhtus just temaga, siin ja praegu ning  endisi aegu ei saa kunagi enam tagasi. Kõikidest oma sõpradest oli ta loobunud. Alice ei tahtnud kedagi näha ega suhelda. Ta nagu kartis inimesi. Tal oli kohutav alaväärsus kompleks. Isegi toidupoes käimine oli tema jaoks raske. Selline tunne oli, et kõik vaatavad teda ja teavad, et ta on poolik inimene.Parema meelega oleks ta ennast sulgenudki oma maja seinte vahele, aga tal oli vaja veel tütar suureks kasvatada. Tal oli kohustus. Teda vajati.Ainult see sundis teda liigutama ja pingutama.Muidu oleks ta ilmselt kõigele käega löönud ja kergema vastupanu teele läinud.
Kodus otsis ta endale ainult tegevust. Hetkekski ei tohtinud istuma jääda, siis olid  mõtted kohe vales kohas ja pisarad jooksid sorinal mööda põski alla. Öid ta kartis. Kõige hullem oligi pugeda üksi suurde tühja abieluvoodisse kust said masendus ja kurbus ta alati kätte. Lihtsam oligi tegutseda ja tegutseda. Imelik, ta ei tundnud üldse väsimust ja samuti oli söögiisu kadunud. Suure vaeva ja pingutusega läks mõni pala alla, aga sellel, mida ta sõi, polnud üldse tähtsust. Peas vasardas ainult küsimus, mida ma järgmisena ette võtan?
Nende ühine suur plaan oli veel täide viimata. Elutoa remonti olid nad kavandanud juba pikka aega, aga ikka oli see ajapuudusel tegemata jäänud. Nüüd oli Alicel aega küll.
Noorem poeg tuli appi eeltõid tegema ja vanemale jäi kalkulatsioon ning materjalide organiseerimine.
Alice polnud veel elus nii palju erinevaid töid proovinud, aga see hoidis mõneks ajaks ta mõtted kurbusest eemal.
Tuba sai valmis mõni päev enne mehe sünni-ja surmaaastapäeva. Tegelikult ei meeldinud naisele alguses toa teistsugune väljanägemine sugugi. Kõik oli nagu valesti. Ta tundis ennast süüdlasena. Oleks nagu ise oma mehe majast välja ajanud. Enne oli ju kõik Allari kätetöö, nüüd oli nii palju võõrast.
Teine aasta ei olnud palju lihtsam, aga Alice teadis nüüd, et ta suudab ise hakkama saada oma maja ja lapsega. Vähemalt see hirm oli nüüd kadunud.Ta oli õppinud tegema mitmesuguseid töid, mida enne polnud kunagi proovinudki. Need olid siiamaani ju kõik Allari pärusmaa olnud.
Ainult siis, kui tuli talv enneolematu lumega, tundis ta korraks, et enam ei jaksa, aga tahtejõud sai temast võitu. Muidugi olid tal ju ka pojad, kes oleksid alati appi tulnud, kui ta oleks ainult maininud, aga ta tahtis kõigega ise hakkama saada.
Nii mööduski 2,6 aastat ja siis ühel päeval tuli naise ellu armastus.