Pikk päevatee kaob öösse(1 osa)


Käes oli augusti lõpp.
Ilmad püsisid veel suviselt soojad ja Alicel oli just lõppenud puhkus ning  ta oli esimest päeva tööl. 
Täna oli lõunase kohvipausi ajal peetud kõikide suviste  sünnipäevalaste sünnipäevi. Kokkuvõttes oli päev väga lõbus olnud. Nad olidnaernud nii, et kõhulihased haiged ja silmad pisarates. Alice mõtles, et sellise naeru peale  see heaga see päev küll ei lõppe.
Alice elus oli siiamaani  kõik hästi läinud.Kevadel olid nad tähistanud Allariga oma 30-dat pulmaaastapäeva ja just äsja olid  saanud järjekordseteks vanavanemateks.
Esimene lapselaps oli sündinud naise 40-dal sünnipäeval. Teine lapselaps pidi ilmale tulema küll septembri alguses, aga millegipärast hakkas tal kiire. Tütar oli Haapsalust kiirabiga haiglasse toodud ja mõne tunni pärast oligi uus ilmakodanik siia maailma saabunud. Just vanaisa 50-daks sünnipäevaks. Ultraheli näitas küll, et sündima pidi tüdruk ja tütar oligi kaasa pakkinud kõik roosad riided. Üllatus missugune, kui  ilmale tuli hoopis priske poisslaps.
Suur õde oli muidugi alguses väga pettunud ja nõudis oma emmelt aru, et kuidas nii, õde pidi ju olema.
Nüüd istus terve suur pere õnnelikult laua taga ja lasi toidul hea maitsta.
Alice hoidis heldinult uut ilmakodanikku süles. Allar vaatas neid kahte õnnelikult ja teatas naisele:"Sulle sobib laps. Näete kahekesi nii armsad välja.Tegelikult võiksime me ka veel 1 lapse muretseda". Naine vaatas oma meest ja muigas.
Nad olid küll kaua koos elanud, aga abielu rutiin polnud neid veel tabanud. Alice jumaldas oma meest ja mees vastas talle samaga. Ühtegi päeva oma elust polnud ta kahetsenud. Kõik olid läinud täie ette. Vahel tundis Alice isegi ennast nii noorena. Ta oli ikka veel oma mehesse armunud.
Tutvunud olid nad väga noorelt. Alice oli veel 15 ja Allar temast 2 aastat vanem. See oli armastus esimesest silmapilgust ja oli kestnud tänaseni.Tegelikult polnud nad oma elus lahus olnud. Ainult need korrad, kui naine käis haiglas nende lapsi sünnitamas. Isegi siis, kui Allar oli kuskil kaugemal tööl, tuli ta ööseks ikka koju.
Õhtu jõudis kätte ja lapsed hakkasid ennast koju sättima. Alice pani kõigile moonakoti kaasa. Nii oli ta alati teinud.
Koju jäi ainult nende pesamuna -11 aastane tütar. Isal ja tütrel oli eriline side. Küllap see tuli ka sellest, et ta oli tema sünnihetke juures. Sai kohe enda sülleja hoolitses tema eest esimestel sünniminutitel. Allari armastaski tütre käest alatasa küsida kellega ta veetis oma esimesed tunnid.
Nõud pestud ja kappi pandud, oli ikkagi veel vara magama minna. Mees läks garaaži ja silitas oma teist suurt armastust. Või oli see esimene. Allar oli alati mootorrattaid armastanud. Selle pisiku oli ta juba oma onult kaasa saanud, kes oli omal ajal kõva sõitja. Kahjuks ei olnud teda enam elavate kirjas. Mehe 18 aastasel sünnipäeval oli 1 võistlus surmaga lõppenud.
Varsti ajaski Allar oma mootoratta õue ja otsustas veel ühe tiiru enne magama minekut teha. Mootorratas oli tal vägev. Pegaso Apriilia-suur, punane ja võimas. Alice ei armastanud seda mootorratast mitte sugugi. Alati oli tal hirm kui mees sõitma läks ja ta ootas nina aknal mehe tagasitulekut. Alles siis, kui kuulis tuttavat mürinat, läks ta oma igapäevaste toimetuste juurde ja mees ei saanud kunagi teada, mida ta vahepeal üle oli elanud. Allar oli teda ka mõnel korral sõitma viinud, aga naine oli seda teinud ainult mehe pärast. Kui ta tema selja taha istus, surus ta käed kõvasti, kõvasti ümber mehe keha ja igaks juhuks pigistas silmad ka kinni. Tal oli hirm.Ta kartis, aga mehe silmad särasid nagu noorel poisil, kes on saanud uue mänguasja.
Naine otsustas ka jalgrattaga poja juurest läbi sõita. Ta oli ju lubanud poja maja uued uksed,  mis olid just täna kohale saabunud, üle vaadata.
"Kuhu Sa lähed?"küsis talt mees, kui nägi Alicet jalgratast välja ajamas.
Naine vastas itsitades:"Ega Sa ometi ei arva, et ma magan täna 50-ne aastase vanaisaga. Lähen vaatan ikka mõne noorema". See oli nende omavaheline lõõp ja loomulikult ei võtnud Allar seda tõsiselt.
Poja majas oli nii palju tööd veel vaja teha. Naine aitas tal natuke teise korruse põrandat pühkida, sest järgmisel päeval pidi tööjärg sinna jõudma.
Ja siis helises poja telefon.  Alice sai kohe aru, et midagi oli juhtunud.Niisuguse näoga poega polnud ta kunagi näinud. Sõnatult istus ta poja kõrvale autosse, pigistas pöidlad pihku, sulges silmad ja korrutas :"tee, et see pole nii...palun, palun, paluun."
Sündmuspaigale oli palju rahvast kogunenud. Seal ta lamaski. Alice põlvitas oma mehe ette, võttis ta veel sooja käe oma pihku. Käsi, mis oli teda nii palju hellitanud, kaitsnud ja hoidnud oli nüüd lõtv ja raske.
Alice oleks tahtnud nutta, aga pisaraid ei olnud. Ei olnud mitte mingit tunnet.Täielik tühjus.
Alles siis, kui politsei teda püsti hakkas rebima, tuli talle elu sisse ja ta hakkas vastu.
"Viige ometi oma ema siit ära. Ta ju segab meie tööd..."
Poeg võttis emal õlgadest ja juhtis ta õrnalt auto poole. Alice püüdis küll ennast lahti rabeleda, aga poeg juhtis teda kindlalt. Tema halale, et ta tahab oma mehega lõpuni koos olla, ei pööranud keegi tähelepanu.
Kodus talutas poeg ta köögilaua äärde istuma. Laual oli pool torti ja lilled. Alice pilk peatus seinakellal.
Oi, juba 23.00. Kuhu siis Allar ometi täna nii kauaks jääb?
Ta suunas oma silmad välisukse poole ja jäi meest ootama. Täpselt nii, nagu ta oli seda 30 aastat teinud.