Tütrele külla.



Päevad veeresid omasoodu. Oli paremaid ja mitte just kõige paremaid, aga Alice sai hakkama.
Tööl olid kiired ajad ja ega oma mõteteks eriti aega ei jäänudki. Alles öösel voodis oli ta jälle nende päralt, Alice tundis, kuidas rutiin ennast talle vägisi peale surus ja kui poeg tegi talle ettepaneku sõita nädalavahetuseks maale tütrele külla, oli ta rõõmuga nõus . Kindlasti on hea vahelduseks kodust natuke eemale saada. Tütar oligi mitu päeva haige olnud nii, et paras aeg teda külastada.Tegelikult olidAlicel küll nädalavahetuseks natuke teised plaanid, aga võibolla oligi hea neid natuke muuta. Alati tuleb ju ka ära kasutada, kui poeg sellise ettepaneku teeb. Tavaliselt on tal nii kiire ja pole millegi jaoks aega. Aina läheb või tuleb kusagilt, aga ega teda ei saanud alahinnata. Poeg on tubli, õpib, töötab ja nokitseb oma maja kallal. Ta on pärinud oma isa kuldsed käed, aga iseloom on küll eiteakellesse.Vahel tundus Alicele, et vist ikka seda tema enda jonnakust ja jäärapäisust on seal kõige rohkem. Ta oli küll poja pärast vesistanud sest poeg kippus otsese ütlemisega olema. Muidugi esimestel aastatel oligi seda vaja, sest Alice oli omadega ikka päris untsus. Kössitas tugitoolis või siis tormas mööda maja arutult ringi ja aina tegutses. Hiljem poeg tunnistas, et tal oli ikka päris hirm olnud. Ega ta pojad kumbki ei arvanud, et Alice sellest välja tuleb.Ta ei suutnud ju isegi nutta.Tahtis, aga pisaraid ei olnud. Need tulid alles tükk aega hiljem .
Ka oma vanemate haual polnud naine kaua käinud. Ta pelgas natuke surnuaedu ja tundis ennast seal ebamugavalt.
Nüüd sai mitu asja korraga ette võtta.
Tütar elab metsade keskel. Inimesi seal palju ei kohtagi, rohkem ikka põtru ja kitsesid, vahel ka rebaseid ja kährikuid.Täielik perifeeria ja rahu.
Just seda oligi naisele praegu vaja ja loomulikult tema lapselapsi. Ta lootis, et tal tuleb kena nädalavahetus.