Paljugi võiks öelda veel ...

Terve päev oli olnud täis rahutust. Alice püüdis ennast rahulikuks sundida, aga see oli nii raske. Isegi kõige tavalisemad igapäevased asjad ajasid teda ärevusse. Tema hinge närisid kahtlused.Ta ei teadnud, kas ta otsustas ikka õigesti. Nii kaua oli aega mööda läinud. Üks osa temast tahtis ja ootas, teine pool oli hirmul ja kahetses. Kõige lihtsam oligi oma hirme ja kõhklusi füüsilise tööga maandada, siis läksid mõtted alati mujale. Nii oli ta alati teinud ja mõneks ajaks oli sellest isegi abi. Alicel oli hirm. Ta ei olnud endas sugugi kindel. Ega muud, tuli hakata tegutsema. Täna oli temas millegipärast kohutavalt energiat.
Puhtust ja korda oli ta armastanud alati ja nõudis seda ka teistelt, kuigi vahel oli lihtsam ise kõik ära teha. Kõik nurgad majas olid juba mitmeid kordi üle käidud, aga rahutus hinges nõudis ikka veel ja veel. Järelikult tuli minna õue. Nii hilja polnudki ta varem üksi väljas olnud.
Siin oli ilus. Sadas alla õrnu valgeid lumehelbeid. Täielik vaikus ja rahu. Majade aknad ümberringi olid pimedad. Loomulikult, nii pidigi olema. Kõik normaalsed inimesed ju magasid õndsat und. Lumelabidaga lund lükates tuli talle pähe kelmikas mõte. Endalegi ootamatult hakkas ta lumepalli veeretama. Sulalumi. Naine veeretas ja veeretas ja pall aina kasvas .Naljakas just seda oligi talle vaja. Ta tundis, kuidas rahu voolas südamesse. Lasteaias oli ta ju küll koos lastega lumememmesid teinud, aga nüüd öösel, ihuüksi. See oli hoopis midagi muud. Ta kujutas ette missuguse näo tütar hommikul teeb, kui avastab kooli minnes millega tema ema on hakkama saanud. See ajas naerma.Vaevalt ta seda usukski.Jõuluime .
Küllap ta saab ka homse päevaga hakkama .