Argipäev.



Aeg roomas teosammul. Hommikul tööle, siis koju, ahi küdema, tütrele süüa, õue lund rookima ja nii iga päev. Päev päeva järel.Täpselt ühtemoodi. Alice oleks ju võinud oma elu muuta, tal oli see võimalus, aga kõik tundus nii mõttetu.Teda valdas täielik spliin. Tegelikult ei tundnud ta ennast üldse väsinuna hoolimata sellest, et öösiti polnud und, lihtsalt võimetus tegutseda. Ainult ennast sai ta selles olukorras süüdistada. Alice ei suutnud oma eluga edasi minna, aga midagi teha ka ei saanud, et seda muuta. Liiga tugevasti klammerdus ta oma minevikku selle asemel, et lahti lasta. Ta oli ju proovinud ja nii tahtnud, aga südant ei saa ju sundida. Lahkumine Antsust oli möödunud valutult. Alice tundis isegi kergendust, et ei pea enam teesklema. Liiga kaua oli ta teda kinni hoidnud ja lootust andnud. See, mida naine ootas, jäigi tulemata. Teisiti ta ei osanud ja ei suutnud.
Kohtumine Velloga oli möödas. Alice oleks tahtnud nii palju öelda, aga ta teadis, et sellel pole enam mõtet. Viimast korda kallistades suutis ta ainult mõelda "ela hästi mu ainus ja armas".Ta teadis juba siis, et nad ei kohtu enam kunagi ja Alice ei unusta teda.Vähemalt niipea veel mitte.