Jõulud.

Nagu igal jõululaupäeval, kogunesid tänagi lapsed Alice juurde. Sellel korral oli neid vähem, kui tavaliselt. Miniad olid oma perede juures. Nad lubasid muidugi läbi tulla, aga millalgi hiljem. Lastelastel oli jõuluvana ootus nii suur, et sellega ei kannatanud kaua oodata. Jõuluvana toimetaski siis aja kokkuhoiu mõttes kingitused ruttu kuuse alla. Et kõik oleks ikka nagu päris, asus kõige noorem päkapikk kingitusi jagama. Muidugi pidid kõik vaeva nägema. Ilma luuletuse või lauluta ei saanud ühtegi kingitust kätte.
Alice hinges oli jälle rahutus. Ta ei teadnud isegi mida ta tahtis. Ants istus siin tugitoolis ja tegeles ta lastelastega. Mõlemad olid ta omaks võtnud. Noorem ei mäletanud ju oma vanaisa. Kuidas ta olekski saanud, kui neil ühtisid sünni-ja surmapäevad. Lastega sai ta Ants hästi hakkama.Ta oli ju oma poega ka üksi kasvatanud ja neil oli eriline side.Alice vahel narriski teda, et tõeline kanaisa. Superisana oli ta valmis kasvõi öösel üles tõusma ja pojale toidu sooja panema. Nii oleks tatemagagi käitunud, kui ta oleks vaid soovinud, aga Alice tahtis ju kõik ise teha. Üleliigne hoolitsus käis talle närvidele. Ta oli terve elu rohkem andja olnud. See panigi ta sisemuse mässama. Kui ta ainult teaks, mida edasi teha? Kõik oli vahepeal nii lihtne. Alice oli tundnud suurt kergendust ja nüüd oli ta jälle ummikus. Peas vasardas ainult üks mõte, kuidas edasi? Miks peab see elu küll nii keeruline olema?