Aasta 2011.

Ongi käes aasta 2011.Nii nagu Alicel polnud jõulutunnet, nii jättis ka aastavahetus ta täiesti külmaks. Lastel olid omad plaanid ja ta mõtles viimase päeva üksi kodus rahulikult mööda saata. Tegelikult oligi ju see täiesti tavaline päev tema elus.Ta oli 3 viimast aastat nii mööda saatnud. Lastel olid oma sõbrad ja naisel oli hea meel, et neil läks hästi. Neil oli koht, kuhu neid oodati ja ka kõige noorem oli endale sõbra leidnud, kellega vana-aasta koos ära saata. Natuke küll noorema tütre süda kripeldas tema pärast, aga naine rahustas ta maha ja ütles, et see ongi tema soov. Emasüda oli igatahes rahul. Esimest korda ei mõelnudki Alice, mida süüa teha või kuidas lauda katta. Ta ei oodanud kedagi ja tegelikult ei tahtnud ka kuskile välja minna. Lihtsalt istuda, telekat vaadata ja võibolla ka klaasi head veini juua.
Viimastel päevadel oli ta palju lugenud. Jõuludeks oli ta saanud 2 raamatut. Üks oli Ruja ja teine ta oma sugulase kirjutatud eluloo raamat.
Nüüd olidki tema mõtted lapsepõlve radadel. Raamat haaras teda esimestest lehekülgedest. Ega muidu poleks ta 2 päevaga peaaegu 500 lehekülge läbi lugenud.Tegelikult oli hea mõelda mida ta ise ühe või teise sündmuse ajal oli teinud või tundnud. Nii palju asju sai nüüd selgemaks, mida ta enne ei teadnud.
Näiteks pulmade ajal oli Alice ise 13 aastane. Ta mäletas täpselt registeerimist Haapsalu väikeses Õnnepalees. See asus siis just seal lossivaremete vastas. Esimest korda oma ripsmeid värvides, ei tulnud sellel ajal noor plikatirts selle pealegi, et tseremoonia nutma ajab ja ta nühib oma silmad laiali ning näeb välja nagu ehtne pandakaru. Tükiks ajaks võttis see isu tal ennast jälle meikida.
Pulmapidu mäletab ta ka. See sai õige hoo sisse alles pärast seda, kui noorpaar oli pulmareisile sõitnud ja kestis varajaste hommikutundideni.
Alice südame pani härdima ka see, kuidas autor tema onust kirjutas. Siiamaani on meeles onu sõnad, mida ta armastas alati toonitada ja isegi oma kuldpulmapäeval lausus ta:"ja oleks meil kasvõi 1 ütlemine olnud."Onunaine oli ju tegelikult tugevam pool selles abielus Peale 61 aastast abielu leseks jäädes, kurvastas ta mitu aastat. Alice tundis, et neil oli onunaisega palju ühist. Ka oma leina elasid nad ühtemoodi läbi. Onu ja onunaine olid teda alati oma lapsena võtnud. Kõik oma suved oli ta ju seal veetnud ja varakult ilma vanemateta jäänud oli ta alati oma perega sinna oodatud.
Raamatus on koht ka tema isal. Alice mäletab täpselt seda autoostu. Sellel päeval ta tegi veel koolist poppi ja läks isaga kaasa autot valima. Mitte keegi ei osanud nii mahlakalt kasutada seda sõnapaari, nagu tema isa:"Sa sitikas"avaldas ta oma arvamust. Kui auto käes, siis pakkus ema veel omatehtud veini. Sugulane oli muidu täiskarsklane, aga oma uue auto terviseks jõi ikka ning muutus silmnähtavalt lõbusamaks. Pärast sõitsid nad veel koos Tartusse autot ära viima, sest autoril polnud endal siis veel luba.Tema naisel oli luba olemas, aga oli viimaseid päevi rase ja ei mahtunud pisikese auto rooli taha.
Mõned päevad hiljem läkski ta naine sünnitama ja just naise vanemate kodust. Alicel oli sellel päeval jälle popipäev, sest keegi pidi ju vaatama vanema lapse järele.
Sugulane ise oli siis juba kaugel võistlustel. Terve nädala sai ta uhkeldada oma onutütre uhke poolmantliga sellel ajal kui ta haiglas oli. Loomulikult tema loal. Mitte kellegil polnud siis nii uhket mantlit. Ikkagi välismaa oma ja valuuta eest ostetud. Oi olid ikka ajad!
Mälestustest tõi ta välja telefonihelin. Ants teatas, et laud on kaetud ja ta loodab Alicet varsti seal näha. See variant polnud pähegi turgatanud. Jõuludest oli ju mitu päeva möödas ja naine oli ta kohe jälle unustanud. Minna või mitte minna? Ants oskas alati õigel ajal tema südamesse tungida. Just siis kui ei teadnud oodatagi ja tuli alati mingi ettekäände või argumendiga, millele ei saanud kuidagi vastu vaielda.
Teda ootas tõesti ahjupraad, kartulid, salat ja šampus. Miks küll oli see otsustamine nii raske? Süda võiks ju ükskord õige otsuse teha ja selle lõpmatu närimise järgi jätta. Käsikäes saluuti vaadates tundus Alicele juba, et kõik ongi just nagu peab, aga miks siis ta sisemus jälle mässama hakkas. No miks ometi ?