Asendamatuid ei ole.

Reedel sadas terve päeva. Õhtul töölt koju jõudes, avastas Alice õudusega, et kasvuhoone oli jälle paksu lumevaiba all ja hanged ümber selle ähvardasid küljeklaasid sisse pressida. Esimesed praod olid juba olemas. Ega muud, kui kott nurka ja päästeoperatsioonile. Lumi oli täna erakordselt tihke ja raske.Tuli lausa kuubikuid raiuda, et midagi labidale jääks. Haigus polnud ilmselt veel täielikult möödas ja peale 3 tunnist kaevamist tundis ta, et enam ei jaksa mitte ühtegi liigutust teha. Noorema poja telefonikõne ajas ta lõplikult trotsi täis. 3 aastat oli ta kõigega ise hakkama saanud ja ainult kõige suuremas hädas poiste poole pöördunud. Kui ta pojale teatas, et tema enam ei jaksa ja jätab kõik sinnapaika, oli poeg tõeliselt üllatunud ja isegi pahane. Alice oli ju kõik alati nurisemata ära teinud ja ise hakkama saanud. Ka lastele oli ta alati appi tõtanud ja aidanud kui nad abi vajasid. Vanem poeg oli tihti ära ja siis oli ta ainuke, kes tema maja küttis ja kassi toitmas käis. Nüüd oli, aga tema jaks otsas ja tal oli täiesti ükskõik, mis edasi saab.
Alice läks majja, otsis üles oma lõngakerad, pooleli oleva raamatu ja otsustas minna Antsu juurde. Ta oli tõesti omadega täiesti läbi ja vajas puhkust.
Viimasest kohtumisest oli möödunud terve nädal. Peale koos veedetud aastavahetust, oli Ants ära sõitnud. Uus aasta tõi talle uue töökoha ja seoses sellega oli ta sõitnud koolitusele. Täna oli ta sealt koju tagasi jõudnud.
Alice tundis kohe, et siin oli teda oodatud. Just seda ta vajaski täna. Ta oli nii lössis ja väsinud. Siin ei olnud mingeid kohustusi, võis tegeleda täpselt sellega, mis talle parasjagu meeldis ja mida tahtis. Kudus, luges, vaatas telekat ja vahel tegi ka süüa. Kohustusi ei olnud. Tegelikult said Ants ja ta poeg söögitegemisega väga hästi hakkama. Alati arvestati kaAlicega. Mees oleks tema jaoks kõik teinud, kui naine oleks vaid tahtnud. Naine vahel lausa vägisi parandas mehe riideid või koristas. Alice tahtis natukenegi mehele tasuda tema headuse eest.
Mees oli aga harjunud terve elu enda ja poja eest hoolitsema. Nüüd kuulus sinna ka naine. Päris ilma tegutsemata aga ka ei saanud olla.
Antsule meeldis Alice eest hoolitseda. Hommikuti tõusis esimesena ja naist ootas ärgates alati aurav kohv ja võileib voodi kõrval lauakesel, kusjuures ise ta ei joonudki kunagi nii vara kohvi. Ta läks alla kööki ja tegi just ainult naisele.
Üle pika aja magas Alice rahulikult terve öö. Ta imestas isegi, kui kella vaadates avastas, et see näitas juba 11 tundi. Ants oli terve öö teda kaisus hoidnud ja naine tundis ennast nii turvaliselt ja rahulikult. Magamata nädal oli muidugi ka oma panuse jätnud. Nii rahuliku ja väljapuhanuna polnud ta kaua ennast tundnud.
Laupäev möödus kiiresti ja märkamatult. Alicele hakkas lausa tunduma, et ta ei tahagi täna siit kuskile minna, isegi välja mitte. Päev oli möödunud lugedes, kududes väimehe sokki ja lobisedes. Vahepeal käis Ants õues lund rookimas, tema poeg ronis katust puhastama ja Alice otsustas söögitegemise enda peale võtta. Ta polnud ju teab mis ajast nii oma päeva veetnud. Ikka oli tuhat toimetamist ja tegemist käsil. Tütrele helistades selgus, et poisid olid tema maja käsile võtnud. Katus oli juba puhtaks tehtud ja samuti ka 2 terassi. Ainult maja kütmisega polnud keegi veel tegelenud. Alice teatas tütrele, et ta ei tulegi veel koju. Tütar oli päris üllatunud. Maja kütmine oli ju siiamaani ka naise ülesanne olnud, nüüd pidid lapsed sellega ise hakkama saama. Paras aeg ise ka tegutseda. Rohkem ei tahtnud ta mõelda. Küllap saavad kõik hakkama. Temal oli puhkus. Ta arvas, et on selle täielikult välja teeninud.
Pühapäeva pärastlõunal koju saabudes ootas Alicet meeldiv üllatus. Kõik oli tehtud ja enamvähem korras. Muidugi oleks võinud ju pisiasjade kallal norida, aga ta pigistas silmad kinni ja oli rahul. Ega temasuguse puhtuse friigiga polnudki kerge koos elada. Alati pidi kõik olema maksimaalselt korras, aga tundus, et elu läks ilma temata ka edasi ja asendamatuid ju pole. Lapsed said suurepäraselt hakkama. Mis sellest, et 2 lumelabidat olid loojakarja läinud ja minia oli lumerookimise ajaks kätte pannud tema kõige kallimad nahkkindad. Just need, mis ta oli oma kasuka juurde ostnud ja ei raatsinud alati isegi märja ilmaga kätte panna. Tähtis oli ju see, et kõik tulid appi. Alicel polnud vaja enam mängida kangelast ja viimanegi jõuraas mängu panna. Pealegi oli ta veetnud meeldiva nädalalõpu ja ennast täielikult välja puhanud. Uus töönädal võis täie hooga alata. Küll see süda ka ükskord maha rahuneb ja jätab selle igavese igatsemise järele. Elus on ju palju head ja ilusat. Tuleb ainult silmad lahti hoida ja seda märgata.