Kodune idüll.

Alice avastas endalegi ootamatult, et viimasel ajal oli talle hakanud meeldima Antsu juures olemine. Talle meeldis seal oma käe järgi toimetada. Ega siin tööpuudust polnud. Mitu aastat ju poissmehe elamine olnud. Pealtnäha nagu kõik korras, aga naiselikku kätt polnud ammu tunda saanud. Alice toimetas mõnuga oma äranägemist mööda. Ants oli kõigega rahul ja talle oleks nagu 100 paari jalgu alla kasvanud. Aegajalt käis ta üle köögiukse piilumas ja muheles omaette. Ta nagu ei uskunudki veel, et see on tõsi ja pidi ikka ja jälle tulema, et selles veenduda.
Õhtuks nägi köök hoopis teistsugune välja. Alice riputas veel puhtaks pestud kardinad akna ette ja tundis, et siin polnud väga vigagi. Päris hubane ja kodune tunne tuli peale. Piidi all praksusid puud ja köök täitus mõnusa soojusega.
Alice keetis teed ja kutsus Antsu lauda. Mees sisenes nagu uude maailma.Ta oli päris üllatunud kui nägi, mida naine ta väikeses köögis oli korda saatnud.
"See on alles algus. Küll Sa veel näed milleks ma võimeline olen."teatas talle Alice.
Ants oli sõnatu. Ta haaras ainult naise oma embusesse ja kallistas teda kõvasti, kõvasti.