Kahe kodu vahel.

Roosid närtsisid üksteise järel hoolimata turgutamisest. Iga ilu saab ju kunagi otsa. Alice oli palunud Antsult mõtlemisaega. Ta teadis täpselt, et iga päevaga läheb ta vanemaks ja sellist ettepanekut ei tule talle ilmselt enam kunagi. Ta elu oleks kindlasti rahulik täis hoolivust ja sõbralikkust. Vaevalt 50-ne aastased peaksid kogema veel seda suurt armastust. Alice elust oli see nüüd jäädavalt möödas, aga olematuks ei saanud ka seda teha. Telefonis olid küll veel ilusad sõnumid alles, mis meenutasid õnnelikke aegu koos Velloga.Ta polnud raatsinud nendest veel loobuda.Varem või hiljem tuli seda ikkagi teha. Praegu ta veel ei tahtnud. Alice keha, hing ja süda oli alles meest ääreni täis. Vahel õhtuti kui igatsus muutus väljakannatamatuks luges ta neid. Igal sõnumil oli oma lugu, mis oli peensusteni meeles. Ta oli ikka veel see katkine naine, kellele kurbus hingas kuklasse.
Antsuga oli kõik teistmoodi. Alice ei kahelnud, et ta saab kunagi õnnelikuks. Põhiline, et nende vahel oli teineteise mõistmine ja üksmeel. Ants oskas teda lohutada kui ta seda vajas ja oli alati naise jaoks olemas, kasvõi südaöösel. Ta ei imestanud kunagi kui naine teda vajas hoolimata kellaajast. Alati rahulik ja olemasolev. Ants ei jätaks teda kunagi hätta ja hoolitseks tema eest just nii nagu Alice oli oma pere eest aastakümneid hoolitsenud. Mida enamat võiski siis veel tahta tema eas? Seda polegi ju nii vähe. Ainult elamispindadega peab midagi välja mõtlema. Mõlemil oma majad ja laps. Vaevalt Antsu poeg tahaks Alice juurde elama tulla ja isasüda ei jätaks teda jälle omapead. Kuldne isa, kes oli Tõnu suureks kasvatanud hoolimatu ema kõrvalt. Igal asjal peab ikka oma konks olema. Muidugi võiks ju ka visiitabielu proovida. Mõnel pidi see väga hästi toimima. No ega selle otsustamisega nüüd nii kiire ka polnud. Küll aeg annab arutust.
Kui ta mehele natuke lootust andis, nägi Alice ta silmis pisaraid. Suur pikk mees nuttis õnnest. Naine ei teadnud küll kas ta talitas ikka päris õigesti, aga mehe suur rõõm pani ta heldima.
Antsule jätkus rõõmu terveks päevaks. Ta oli täis indu ja energiat. Kõik tööd lausa lendasid ta käes. Alice kuulis kuidas ta omaette laulujoru ümises. Tundus nagu päike oleks tema hinges särama löönud. Olgu vähemalt ühelgi ilus nädalavahetus. Kahetseda jõuab alati kui seda vaja peaks olema.Alice lootis, et lõpuks kustub ka armastus Vello vastu ja ta saab minna tagasi, et alustada kõike otsast peale.