Kaua siis võib.

Alles sai uus aasta alata ja juba jälle vedas Alice tervis alt. Tegelikult tundis ta juba eile, et kõik pole päris hästi, aga lootis , et läheb mööda.Hommikul oli nii raske voodist tõusta. Pea käis ringi ja jalad tudisesid all. Suure vaevaga jõi ta tassi kohvi.Vahel oli sellest abi olnud, aga täna ei maitsenud isegi kohv. Nii külm. Külmavärinad käisid üle terve keha ja hambad tahtsid vägisi plagisema hakata. Alice pani veel ühe fliisi selga. Ilus, punane ja pehme. Sellest peaks küll abi olema. Pealegi veel jõulukingiks saadud. Tööle ta igatahes jõudis, kuigi aega läks tunduvalt rohkem. Jalad käisid nii aeglaselt, justnagu mõtleksid iga sammu ees, et kas teha seda või mitte.
Töötegijat temast loomulikult ei saanudki. Värske õhk oli virgutamise asemel veel hullemini mõjunud. Töökaaslane ajas teda koju, aga sinna oli ka võimatu minna sest nüüd oli enesetunne veel hullem kui hommikul. Oleks pidanud ikka kohe koju voodisse jääma. Viimasel ajal jupsis see tervis aga järjest rohkem ja rohkem ning vahel oli lausa piinlik öelda, et ma ei saa jälle tööle tulla.Tegelikult olid ju viimased analüüsid jälle nii viletsad, et võiski ju arvata millega see lõpeb.Arst oskas ainult pead vangutada ja soovitas jälle haiglasse minna. Sinna küll ei olnud tahtmist minna, Alice oli alles hiljuti sealt ju tulnud. Pealegi ei andnud see erilisi tulemusi. Keegi ei osanud öelda miks see nii oli. Ainuke põhjus, mille kaela perearst tahtis kogu asja veeretada oli ju ka jäljetult kadunud ja juba tükk aega. Alice käis alles ultrahelis ja öeldi, et kõik on korras ja enne aastat pole mõtet tullagi.
Jaksaks tänase päeva õhtusse saada, siis on juba palju parem. Seda teab ta täpselt sest nii on ennegi olnud.