Tuisk.

Tänane päev oli oma tahtejõu proovile panemini.Iga liigutust tuli sundida ja ükski töö ei edenenud. Tohutu väsimus ja jõuetus. Alice ei jõudnud kuidagi päeva lõppu ära oodata. Nii polnud kunagi varem olnud. Töö oli talle alati meeldinud. Isegi oma elu kõige raskemal perioodil, sai ta siit lohutust. Küllap ta peab jälle minema perearsti juurde uusi analüüse andma. Kindlasti ta läheb, ükskord ja teeb, mis vaja. Kunagi hiljem võibolla.Tegelikult ei muutu sellega midagi. Ikka ühedsamad rohud ja süstid. Mingiks ajaks oli nendest abi ja siis algas kõik otsast peale. Täna ta ei tahtnud sellele mõelda. Väljas oli tuisku oodata. Esialgu oli kõik veel vaikne. Männioksad kiikusid õige pisut tuule käes.
Ja siis ta tuligi koos tugeva lumesajuga.Tuul ulus ja undas, lumi peksis vastu nägu ja varjas vaatevälja.Võimas.
Tuisk oli Alicele alati meeldinud. Samuti paduvihm. Mitte just pidevalt ja mitmeid päevi järjest, aga nii ootamatult tulev ja siis jälle sama tormakalt kaduv. Nendes oli midagi võimast ja jõulist. Tundus nagu loodus tahtis mässata ja näidata milleks ta võimeline on. Täpselt nagu naise sisemus. Mida edasi, seda rohkem.Alice ei uskunud isegi. Ta oli ju terve oma elu olnud leebe, alati olemas, valmis aitama ja nõu andma, lohutama ja õpetama. Nüüd oli kõik teisiti .3 viimast aastat olid ta selliseks muutnud.
Tuul ulus ja undas endiselt. Eriti võikalt kõlas see ventilatsiooni avades ja korstnalõõris. Alice süütas küünla.Täna võiks korraldada õudukaõhtu. Just selline paras meeleolu. Seekord ilma veinita.
Varsti tuli jälle minna lund rookima.