Jõuluootus.


Täna oli esimene kord, kus Alice ei läinud tööle. Mitte, et ta ei tahtnud.Ta oli ju kogu aeg oma tööd armastanud vaid lihtsalt ei jaksanud. Kõik tema kondid olid nagu tina täis ja pea käis ringi. Voodist välja tulemine oli asjata katsetus. Tuba keerles ringiratast.
Imelik.Ta ei tundnud isegi süümepiinu. Alati oli kohusetunne teda tagant sundinud. Kasvõi hambad ristis, aga tehtud pidi saama. Nüüd oli ta nagu rahu ise.Tegelikult oligi ta viimastel päevadel liiga palju töötanud. Hommikul vara juba platsis ja ikka igal pool kus vaja. Jõulupeo ettevalmistused olid omajagu tööd nõudnud.
Oma kodu kaunistamisega polnud ta sellel aastal eriti usin olnud. Ainult tütrele ütles, et kui tema tahab, siis võib oma toa ära kaunistada. Polnudki nagu õiget jõulutunnet. Alati oli väike ärevus hinges olnud ja isegi jõuluootus, aga sellel aastal oli täielik tühjus. Isegi kuuske polnud ta veel ostnud. Lapsed pidid ka sellel aastal tema juurde tulema. Lastelaste jaoks loomulikult peaks kuusk olema. Noorem tütar muidugi ka on veel selles eas, et rõõmustab kuuse üle.
Viimasel aastal oli tütar tegelikult palju kasvanud.Väikesest issitütrest oli saanud sihvakas neiu, kes oli esimest korda armunud. Alice ei suutnud seda isegi veel uskuda. Nii palju aega oli juba mööda läinud. Jah, ega aeg ei peatu. Elu läheb edasi.
Tasapisi hakkas ta lõpuks toimetama. Maja oli ju külm ja midagi tuli tütrele süüa ka teha.
Just siis kui ta parajasti kütteruumist tuppa astus, läks välisuks lahti ja seal seisis ta Ants kuusega.
"Seekord ei toonud ma Sulle roosi, vaid võtsin kuuse kaasa. Ma mõtlesin ,et äkki sul veel ei ole."ütles ta tervituse asemel.
Kõik toimus nii loomulikult nagu polekski seda vahepealset 2 nädalat olnud.
Alice jäi sõnatuks.Vägisi tükkisid pisarad silma. Ta ei teadnud kuidas käituda. Äkki annaks endale veel ühe võimaluse? Jõulude ajal on ennegi imesid juhtunud.