Tagasi argipäevas.


Jaanipäev õnnelikult üle elatud, samuti ka pikad pühad, läks elu oma tavalisse rütmi tagasi.
Täna tundis Alice ennast jälle õnnelikuna. Ta ei saanud ise ka aru, mis temaga toimus. Kord oli ta õnnelik, siis jälle tujukas, vahel tahtis lihtsalt niisama nutta ja üksi olla, siis jälle kartis üksindust. Ta oli kartnud ka armastada, kuigi oli ju süütult piirideta seda teinud ja haiget saanud. Nüüd oli ta võimeline vaatama tagasi võimalustele ja valikutele, mis olid ta hinge toonud sinna, kus ta praegu oli.
Rahutus hinges, imelikud hetkesoovid ja tahtmised. Kasvõi tantsida paljajalu märjal, pehmel murul täiskuu valgel ja enne magamajäämist istuda katuseharjal ja vaadata suurt kollast kuud-täiskuud ning vaikida. Kasvõi hommikuni. Kuutõbine ta ju ei olnud. Vähemalt omaarust mitte. Miks siis nii imelikud tahtmised?
Igaüks vastutab ise enda tegude eest. Kui palju olekski võimalik võtta teise inimese tunnete ja tegude eest endale vastutust? Mis peaks sellel kõigel pistmist olema armastusega? Aga "Väikese printsi "aegumatu tõde-"Sa vastutad kõige eest, mida Sa oled taltsutanud". Alice oli lugenud seda raamatut mitu korda.
Armastatakse ainult ühe korra elus tõeliselt, aga armuda võib ju sadu kordi... Ta oleks tahtnud nii palju öelda, kuid vaikis, sest kartis tagajärgi ja valu ja pisaraid ja armastust. Ometigi oli ju kõik korras.