Lootus.

Üks asi oli täiesti kindel - ebameeldivad ja valusad asjad Alice elus olid nüüd jäädavalt möödas. Kui praegu oli tema elus kõik väga hästi, siis kuskil sügavas hingesopis mäletas ta siiski veel neid aegu, kus tal väga valus oli.

Jääda enda tegeliku olemuse juurde ja rahu leida oli ta kõige suurem soov. Mitte küll kohe, sest see pidi veel aega võtma, kuid juba üsna pea. Kui ta ainult julgeks enda südame jäägitult avada armastusele. Vaatamata sellele, et tal oli valus olnud, vaatamata sellele, et ta kartis, vaatamata sellele, et oli pettunud olnud, vaatamata selle, et kõik ei läinud just nii nagu ta oli soovinud, vaatamata kõigele, mida ta oli elus pidanud läbi elama.

Ants oli järjekindel olnud. Kaks korda oli ta Alicele abieluettepaneku teinud ja kaks korda oli Alice mõtlemisaega võtnud. Ometigi oli naine kogu aeg teadnud, et paremat ja hoolivamat elukaaslast ei leiaks ta oma elus enam kunagi, aga ikka polnud ta endas päris kindel olnud. Kahe kuu pärast saab Alicest Antsu seaduslik abikaasa. Elu lõpuni. Just jälle nii," kuni surm meid lahutab". Tegelikult polnud ju karta ega kahetseda midagi. Ants oli alati naisega arvestanud ja tema soove peaaegu silmist lugenud. Naise mured olid tema südameasjad ja Alicel oli nii hea jälle teada, et ta pole maailmanaba ja ei pea kõige üle ise otsustama ja muretsema. Ta võis jälle olla see nõrk naine. Võis hommikul ärgata kindlustundega, et ta pole üksi või lihtsalt pugeda sõnatult Antsu tugevate käte vahele ja olla hiirvaikselt. Alati polnud sõnu vaja.