Kõhklus.

Alice oli segaduses. Ta ei teadnud ikka veel päris täpselt kas ta tahab ikka seda kõike. Mõnel päeval oli ta endas nii kindel, mõnel ei jõudnud ära kahetseda.Ta ju tundis Antsu, teadis tema iseloomu ja mida ta tähtsaks pidas. Teadis tema igapäevarutiini ja harjumusi. Alice teadis ju ka seda, kui palju aega oli kulunud, et kõike seda teada saada. Isegi ta vigu ja mõningaid harjumusi, mis Alicele üldse ei meeldinud. Ta teadis ka seda, et kellegi uuega jälle otsast alustada ei suudaks ta üldse.Ta oleks siis jälle alguses ning peaks kõike jälle uuesti seletama.Talle ei meeldinud rääkida oma soovidest ja unistustest. Need olid ühel päeval otsa saanud . Vahel ongi kergem klammerduda kellegi külge ja hoida sealt kümne küünega kinni. Alice teadis täpselt, mida sealt oodata ja loota, kuigi kõige paremini teadsid alati kõrvalseisjad. Nad teadsid, mis on meile parim, mis õigem. Selle peale, et inimene ise peab selle üles leidma, nad ei tulnud. Mitte keegi teine ei saa seda ju meie eest teha. Meie elus võib olla inimesi, kes on sinna sügava jälje jätnud. Jälje meie südamesse, mis võib meid muuta jäädavalt. Ei tohi ka unustada, et alati on võimalus uuesti alustada, kuid kas meil jätkub selleks enam julgust. Kõigil on ju tunded, mis alati välja ei paista.