Sügis.


Alice teadis nüüd täpselt, mida ta pidi tegema, aga kuidas, seda ta veel ei teadnud. Ta ju ei tahtnud, et Ants haiget saaks, aga aega ei olnud enam palju. Ta pidi lähipäevil asja korda ajama.
Kunagi oli ta tahtnud, et tema ellu tuleks jälle inimene, kes võtaks teda sellisena nagu ta oli, ei püüaks teda muuta, vaid arvestaks tema plusside ja miinustega. Alice meeli ei hellitanud aga üldsegi lootus, vaid temas peitus jonnakus, mis üritas protesti tõsta kõige vastu, kuigi oma südames püüdis ta ennast veenda, et võiks ju siiski jälle proovida. Elada võiks ka sellest mõttest lähtudes, et ela täna, ära muretse homse pärast. Kõik, mis tulema peab, tuleb niikuinii. Muredega tegele just siis, kui nad on kohale jõudnud. Mõelda ja muretseda pole ju mõtet selle üle mida ta siis teeb. Vahel on elu nii keeruline. Armume, saame kõvasti mööda näppe ja muutume kalgiks ja tundetuks. Raske on ennast jälle avada ja öelda:"Ma armastan sind". Alice võis ju armastada ikka uuesti ja uuesti, aga tema hinge jäi ikka see üks inimene, kes oli kord kõige olulisem. Ta ei saanud kaotada ega peita omi mõtteid ning vahel tekkis täiesti lootusetuse tunne, et ei oskagi enam elada. Alice ei teadnud isegi miks ta oma südames oli kurb ja õnnetu, kuigi oleks võinud olla jälle õnnelik. Mida enam ta oma mineviku eest põgenes, seda kindlamalt see tema küljes rippus. Mõnikord võis ka kaotus olla kõige suurem võit. Ei tohtinud ainult asju tagant kiirustada. Olles stardijoonel ei tea me ju kunagi mis juhtuma hakkab. Keegi ei oska meile öelda mis on õige, mis vale. Igale asjale on määratud oma aeg. Asjad lihtsalt juhtuvad, aga miks on vahel nii valus?