Igatsus.

Alice oli terve päeva aias veetnud. Tänane haruldaselt kena sügispäev oli lausa kutsunud välja. Vaher oli küll veel pooleldi lehti täis, aga ta oli otsustanud siiski puu aluse puhtaks riisuda. Päike paistis nii soojalt, et tundus nagu polekski veel sügis.
Hommikul ärgates oli Alice olnud rõõmus ja täis indu, aga nüüd olid ta mõtted jälle kaugel eemal. Ta oleks ometigi pidanud leppima, et Allar on tema elust jäädavalt lahkunud. Täna oli järjekordselt see päev olnud, kui ta aeda astus võõras mees, kes küsis peremehe järele. Iga kord tabas Alicet nõutus. Ikka veel tuli see küsimus talle ootamatult.
"Teda ei ole." suutis ta ainult öelda.
"Millal ta võiks tulla?" oli uus küsimus.
"Ta ei tule enam kunagi. " vastas Alice.
Mehel võttis tükk aega enne, kui ta taipas mida naine oli talle öelnud. Ebamugavustunne oli mõlemal. Mees ei teadnud, kuidas edasi käituda. Alice naeratas ja teatas mehele, et kõik on täpselt nii nagu peremehegi ajal. Ilmselt tundis mees kergendust, kui peale vajalikku info saamist võis lahkuda.
Alice mõtted olid aga seal kaugel. Ta oli palju kordi mõelnud, mis siis, kui kõik oleks olnud lihtsalt halb unenägu ja Allar oleks ühel päeval koju tulnud nagu tavaliselt? Oleks ta imestanud selle üle, mida Alice oli nende koduga teinud? Või nende tütre üle? Kas ta oleks tundnud selles noores neius veel oma väikese issitütre ära? 4 aastat on pikk aeg. Selle ajaga jõuab palju.