Kui me vaid oskaksime näha...

Miks on see küll nii, et vahel on iseenda jaoks nii raske aega leida? Sageli trügivad

kiiretoimelised asjatoimetused esiplaanile ja oluline

tambitakse rüsinas jalgade alla. Raskete otsuste tegemine nõuab eneseületamist, aga paraku lähed kergema vastupanu teed ja ei julgegi ennast oma kestast või argirutiinist välja murda.

4 aastat tagasi, oma kõige raskemal elujärgul oli Alice teinud lõpu kõigi oma sõpradega. Mõned püüdsid mõnda aega temaga veel suhelda, aga said lõpuks aru, et sellel polnud mõtet. Tasapisi kadusidki nad tema elust. Ainult üks ei kadunud kuhugi. Helistas, kutsus

külla või astus ise läbi kui nägi, et Alice ei võtnud vedu. Ta ei hoolinud ei Alice pahandamisest, ei vihapursetest ega vaikimisest. Kui Alice oli tujust ära ja lihtsalt vaikis, siis rääkis sõbranna ise ja ei oodanudki tema vastuseid. 4 aastat oli ta olnud järjekindel ja mitte hüljanud Alicet nagu kõik teised. Ka sellel aastal oli ta mitu korda külla kutsunud. Alice oli alati mingi põhjuse leidnud, et mitte minna. Ei olnud ju midagi lihtsamat, kui enda ette sein seada, aga proovida sealt üle ronida, seda lammutada või ennast alt välja kaevata, see oli palju raskem. Täna ei jätnud aga sõbranna talle mitte mingisugust taganemisteed. Ta pani Alice lihtsalt fakti ette, et nüüd ja kohe ja ei mingit vaidlemist, sest temaga on arvestatud. Alles täna sai Alice lõpuks isegi aru, et suurem enamus asjadest, mida arvad olevat väga raske teha, pole pooltki nii hullud, kui neid juba otsast tegema hakata. Vanasõnal" hirmul on suured silmad"on tõesti tõepõhi all. Alice sai tagasi oma sõbra, keda ta oli tundnud üle 30-ne aasta ja kellest ta oma rumaluse ja hirmu pärast oleks peaaegu ilma jäänud. Tõelise sõbra puhul võid aga kindel olla, et ta võtab sind täpselt sellisena nagu sa oled ega püüa sind muuta. Ta on sul olemas täna, homme, järgmisel nädalal ja ka aastate pärast. Ta tuleb sinu juurde ka siis, kui terve maailm on su hüljanud.