reede, 16. september 2011

Armastusest ja õnnest.


Alice teadis selleks, et elu koos toimiks, t
uleb osata koos mõelda, koos edasi minna, arutada, armastada, austada teineteist, muuta ennast,
arvestada teisega. Kui oled õige inimesega kokku saanud, siis edaspidine on kõik juba sinu enda teha.
Iga inimese õnn on tema enese kätes. Alice polnud ju kahetsenud, et oli oma elu sidunud Antsuga. Kõlab võibolla imelikult aga ta polnud ka kunagi mehele öelnud-ma armastan sind. Inimene peab seda ise tundma. Ants polnud ju ka kunagi tähti taevast alla tuua lubanud, aga nad vajasid teineteist ja seda juba päris ports aega. Õnn on see, kui tead et oled nõus andma oma elu tema eest ja ta usub seda. Alati võib ju ka tahta seda, mida hetkel ei ole või kedagi, keda hetkel ei ole.
Aga kui ei ole mitte midagi ega kedagi- siis mõistad oi kui hea see keegi ikkagi oli.
Tangot ju tantsitakse ka kahekesi.
Alicele meenus üks ütlemine Remarque "Triumfi kaarest ". Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid. Armastusel on tõusud ja mõõnad. Ja laevavrakid ja lainete alla mattunud linnad ja polüübid ja tormid ja kullakastid ja pärlid ... Aga pärlid lebavad sügaval."


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar