Inimene pole kunagi millegagi rahul.


Vihm-külm, märg, kurbust tekitav. Lehed

langevad ja tuul rebib neid ikka ja jälle puudelt. Alice kuulas, kuidas vihmapiisad vastu akent
trummeldasid. Sügis oli tegelikult ju ilus aeg hoolimata sellest, et väljas oli külm ja tuuline. Kui taevas oli selge, siis võis näha tähti, mis tundusid nii madalal, et võiks lausa käega katsuda. Tegelikult elame me minevikus või tulevikus ja ootame aina, et tuleks mingi eriline hetk ning me ei märkagi, kui ta ongi juba voolanud läbi meie sõrmede nagu vesi.
Alicel oli vahel tahtmine lihtsalt ära joosta või põgeneda. Talle tundus, et teda tahetakse lihtsalt rebida ära paigast, kus ta tahtis olla. Hoida 10 küünega kinni sellest, mis oli kallis ja hea. Oli hetki, kus õnn on nii suur, et seda oleks tahtnud teistega jagada ja hetki, mil kurbus oli talumatult suur. Mõnikord võis kõik olla hästi lihtsalt niisama. Keegi ei pea olema kellegi oma. See omamise asi oli selline veider. Inimene ei ole ju kaup.Ta oleks nagu ülesehitatud tükk-tüki haaval. Just nagu ei peaks ta kunagi olema rahul sellega, mis tal praegu olemas on. Alati, kui oled kuhugi välja jõudnud, leiad end juba uut soovi mõttes soovimas. Iseenesest polegi see ju paha, aga kui kaua ja kui kaugele ja kas ise ikka ka päris täpselt tead, mida tahad.

Viimasel ajal sirvis Alice tihti prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupery kuulsamat teost "Väike Prints". Seal oli nii palju tõde ja mõtlemapanevat.

"Tere," ütles väike prints.

"Tere," ütles rööpaseadja.

"Mis sa siin teed?" küsis väike prints.

"Ma sorteerin reisijaid," vastas rööpaseadja, "ikka tuhandete kaupa. Juhin ronge, mis neid viivad, kord paremale, kord pahemale."

Ja üks tuledes särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema.

"Küll neil on aga kiire," sõnas väike prints. "Mida nad otsivad?"

"Isegi mees veduri peal ei tea seda," kostis rööpaseadja.

Ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas.

"Juba tulevad tagasi?" imestas väike prints.

"Need pole samad," kostis rööpaseadja. "See oli vahetus."

"Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid?"

"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja.

Ja möödus kolmanda tuledes särava kiirrongi kõuemürin.

"Need kihutavad esimestele reisijatele järele?" küsis väike prints .

"Nad ei kihuta mitte millelegi järele," sõnas rööpaseadja. "Nad magavad seal sees, või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase."

"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints . "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neilt käest ära võetakse, siis nad nutavad..."

"Neil on õnne," sõnas rööpaseadja.

"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."
"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu," kordas väike prints, et meeles pidada.