Nurruvalt hea.



Alicele meeldis õhtuti kaua üleval olla. Hea oli ju teada, et ta oli koos armsa inimesega mitte seadusesätete pärast vaid selleks, et ta tundis sisemist soov. Need olid armsad õhtud. Ta oli keetnud kannutäie teed, süüdanud küünlad, mähkinud ennast pehmesse pleedi ja kerinud tugitooli. Ants oli süvenenud filmi vaatamisse. Alicele meeldis teda jälgida. Ta oli alati oma tegevustesse täielikult pühendunud. Seda ka filmi vaatamisel. Naisel oli täna tihe päev olnud. Peale oma tööpäeva aias lehti riisunud, kasvuhoonet korrastanud ja õunu korjanud. Oleks veelgi teinud, kui pimedaks poleks läinud. Muidugi polnud ta ka oma igaõhtust rattamaratoni vahele jätnud. Täna oli eriliselt soe õhtu olnud hoolimata sellest, et vihma oli tibutanud. Talle meeldisid ta sõidud. See oli just see aeg, mis kuulus ainult temale. Kõige parem aeg endale ja oma mõtetele. Ta ei teadnud ikka veel, kas ta oli ikka õigesti otsustanud. Hea põhjus abiellumiseks oli ju eelkõige armastus, sõprus, soov ennast just selle inimesega kindlamini siduda. Abielust abielu ei teinud ju mitte allkiri ega laulatus vaid oluline oli just see, et sa austad oma kaasat ja võtad teda sellisena nagu ta on ega püüa teda muuta. Muidu jääbki see vaid formaalsuseks, mis ei loegi ja on vaid pelk paberitükk. Ta ju igatses hetki, kui Ants armastust, õrnust ja lähedust väljendas, kuid sageli tõmbus ise otsustaval hetkel tagasi. Ta nagu kartis ikka veel lähedust, armastust ja ei tahtnud jälle haiget saada. Alice ei tahtnud enam oma ellu valu. Kas oli ilmas üldse "valutut armastust"? Mida lähedasemaks me kellegiga saame, seda suurem on võimalus haiget saada. Me ehitame oma südame ümber müürid kaitsmaks end igaühe eest, kes võiks meile haiget teha. Müür hoiab aga armastuse meist eemal.