Sõnad.

Lausutud sõna on nagu lendu lastud nool, mida ei saa enam tagasi võtta. Me räägime ju kellegiga iga päev ja ei mõtle üldse, et oma sõnadega võime väga haiget teha. Sõnadel on suur jõud. Nendega võime teisi rõõmustada ja kurvastada. Me ei pruugigi ju mõelda kas me teeme seda teadlikut või mitte. Alati võiks enne ju tegelikult mõelda.
Sõnadega võime kinkida sooje kallistusi kui ka anda kõrvakiilu.
Alice oli jälle haiget saanud. Ta ju teadis, et päriselus peaks ta hoidma ennast võimalikult kaugele, et ei tunneks jälle seda valu, aga see polnud nii lihtne. Milleks küll lasta endale haiget teha, kui ta polnud seda väärt? Vahel oli aga mõni periood lihtsalt peletavalt raske ja siis ta ei mõelnud, et ei tee seda mida peaks. Loomulikult võis seda ju kõigil juhtuda.
Alati ei saa ka minema kõndida. Alice oli õppinud ennast tagasi hoidma. Ta ei tahtnud samaga vastata. Parem oli teha nägu nagu oleks temast jagu saadud. Ta nägi inimesi enamjaolt nii, nagu sisimas iseennast. Teda ümbritsev oli ta oma peegelpilt. Kui tihti inimesed ta ümber mõtlesid nendele sõnadele, mis nad ütlesid. Kas enne seda või alles siis kui oli juba välja öeldud? Kõik peaksid olema ettevaatlikud oma sõnadega. Valesti öeldu võib teisele inimesele põhjustada kannatusi.
Alice armastas ilusaid sõnu, mis läksid otse südamesse ja hinge. Suur oskus on öelda asju heatahtlikkusega, ilma tahtmiseta muuta teist. Mõnele võib see põhjustada nii suuri kannatusi, et ta ei pruugigi sellega toime tulla. Öeldu võib ju tõde olla, aga kas Alice oli valmis seda veel kuulama.

---