Mõeldes Sinule.

Ajuti tundus Alicele nagu argipäev kipuks üle jõu käima. Kõik oli ainuüksi tema peal
ning tundus käest libisevat. Mida teha kui süda on katki, hing on katki, unistused on kildudeks ? Eks ikka ta tavaline valik-enesehaletsus, pisarad, valu, põgenemine või siis sorida oma mälestustes. Kunagi oli talle öeldud, et homme on meie elada jäänud elu esimene päev. Alice oleks seda uskuda tahtnud. See tundus siis nii ilus ja tõi kaasa kummalise igatsuse ning rahutuse, mis näris ta sisemuses.
Ta oli täna kurb. Taas kord oli ta läbinud Kolgata tee, aga ka aru saanud, et ta polegi nii külm ja kalk, nii julge ja tugev. Läheb vaja palju vaprust, et avada oma elus uus uks. Ta oli ju sündinud siia, oma kogemust saama ja oma elu elama. Ta vihkas hüvastijätte. Eriti veel selliseid, kus tuli hüvasti jätta juba siis, kui polnud veel õieti tuttavakski saadud. Seda "meid" polnud enam olemas. Öeldakse ju küll, et maailma lõpus on kohvik, kus me kunagi kõik kokku saame, aga sinna jõudmiseks kulus veel aega, palju aega. Seda oli tal praegu küllaga käes. Alice tahtis meeleheitlikult tõrjuda oma mõtetest juhtunut. See kaotus oli olnud osa tema elust ja seda kohe unustada polnud võimalik. Praegu oli see veel liiga värske ja valus.

Elul on algus ja lõpp. Seda kogeme me kunagi kõik, kes varem, kes hiljem. Algust me enamasti ju ei mäletagi, aga lõppu me ei teagi. Lõpmata hea on aga mõelda, et teisel pool seda teadmist saame me kunagi kokku. Kaotusvalu võib olla suur, isegi nii suur, et esialgu ei oskagi seda jagada. Samas võis läbielamata lein olla nagu kivi rinnus. Elad ja tunned, et kuskil on midagi, mida pead tundma ja nägema. Loomulikult sai ta aru miks pidi see nii minema, aga ta elus oli toimunud suur muutus, mis sundis teda endalt küsima-kuidas edasi minna? Kõrvalt vaadates tundus kõik nii lihtne. Kedagi ei saa panna sinu elu elama ning kedagi ei saa enda külge siduda. Alice igatses ikka veel taga aegu, mis tal olid olnud ja harva mõtles sellele, mis tal juba olemas oli. Igatseda seda, mida tegelikult pole olnudki, olla tema kõrval ja teada, et ei saa teda kunagi. Kahjuks mitte kõik ei mõista seda.