Haigus.

Viimaks hakkas see õudus läbi saama. Alice tundis ennast juba palju paremini. Ta suutis natuke isegi majas ringi liikuda ilma, et ta pea oleks kohe hakanud jälle ringi käima ja süda pööritama. Söögi peale oli veel vara mõelda. Paljas mõte sellele ajas jälle iiveldama.
Kaks päeva olid Alice elust kadunud nagu suurde musta auku. Ta ei mäletanudki eriti midagi. Nii vilets oli ta enesetunne, et elu läks temast lihtsalt mööda. Läbi poolune kuulis ta, kuidas teda vaatamas käidi, aga see oli ka kõik. Aegajalt oli sundinud kramp ta sisemuses teda alla korrusele tuikuma ja aegamööda seinast tuge otsides vaarus ta jälle oma voodisse tagasi. Küll see oli raske ja pingutust nõudev. Ta selga oleks nagu raske koorem seotud. Keegi oli ta kõrval, keegi püüdis temaga rääkida, aga Alice lihtsalt ei jaksanud oma suud avada. Ta oli nii väsinud, silmalaod nii rasked.
Majas olid igapäevased hääled ja helid. Keegi tuli ja keegi läks. Uksed käisid kinni-lahti. Keegi tegi süüa. Kohvilõhn. Alice ju ometigi armastas kohvi. Praegu oli see aroom maailma hullem. Ta oleks keelanud igasuguse keetmise ja küpsetamise. Alicet ei huvitanud praegu mitte midagi. Ta tahtis ainult vaikselt omaette olla. Mitte kedagi näha ega kuulda.
Äkki peatus kellegi külm käsi ta otsaesisel. See oli nii hea tunne, aga silmi lahti teha ta ei jaksanud. Tegelikult polnudki vaja. Ta teadis niigi ilma vaatamatagi, kes oli selle käe omanik. Nii hea, kui keegi ikka muretseb ja hoolib. Sõnu polnudki vaja. Lihtsalt oli hea olla ja tunda.
Kas sõnadel oligi praegu üldse tähtsust? Inimesed on harjunud neid ütlema ja tahavad ka kuulda. Armastust ei saa panna sõnadesse, aga on võimalik panna tegudesse. Mees ei peagi ütlema neid kolme sõna, vaid tõestama oma tegude ja olekuga, et ta tõepoolest armastab. Nii hea oli tunda, et Alice oli üks nende hulgast.