Olen harjumus, millega iial ei harju.

Alice tõusis hommikul üles heatujulise ja väljapuhanuna. Hea oli alustada päeva täis energiat ja väljakutseid. Ta oli lasknud oma minevikul minna sest see oli täitnud oma ülesande. Alice oli jälle vaba. Ta tahtis olla koos Antsuga, sest temaga koos olles oli tal tunne, et ta on jälle kodus. Ants võttis ta arvamusi kuulda, märkas ja hoolis. Alice tahtis olla inimesega, kellel oli julgust otsustada ja vastutada, kellel oli Alice jaoks autoriteeti ja keda ta kuulas. Kõige rohkem oligi ta kippunud ennast unustama, just selles armastuse osas. Teoorias kippus ta ju tugev olema, aga elus. Ta pidi hävitada kõik oma negatiivsed ja piiravad hoiakud. Neil ei tohtinud Alice üle enam mingit võimu olla. See aeg pidi olema jäädavalt möödas.
Alice tahtis olla koos inimesega, kes armastas teda just selle pärast ja kõigest hoolimata. Ta tahtis olla jälle rõõmus ja õnnelik. See kõik pidi tulema tema seest, aga seal oli vahel nii suur segadus. See oli otsus, mille juures oli vahel raske püsida. Ta ju teadis väga hästi, mis oli tähendanud hoolimine, kui seda ei võetud vastu või ei saadud sellest aru. Temas oli ju olnud suur süda, isetu soojus ja hoolivust nii palju, et seda oleks jagunud kauaks läbi nii rohke ning raske kannatuse, et ei anna kirjeldadagi. Tema rumal ei saanud sellest aga aru. Tegelikult sai küll, aga ei tahtnud endale tunnistada. Lükkas seda kogu aeg eemale oma illusioonide tõttu. Mõnikord tundus talle, et ta oligi maailma õnnelikum inimene, aga siis purunes kõik tuhandeks killuks. Alice oli ju igatsenud armastust, lähedust ja õrnust, kuid otsustaval hetkel tagasi tõmbunud.Ta oli nagu kartnud lähedust. Ta kartis, et mida lähedasemaks inimesega saab, seda rohkem on võimalus haiget saada. Just hirm haiget saada, oligi ta viinud tõelise läheduse leidmisest kaugemale.
Õnneks leidus tema jaoks inimene, kelle abiga oli ta suutnud selle kaugele seljataha jätta. Alice elas jälle. Iga päevaga ikka rohkem ja rohkem.