Unistustes.

Alice teadis, et sõnadega saab põhjustada valu, aga võib ka avada uksi ja leida õigeid lahendusi. Sõnadega võib purustada kõik, mis sulle armas, aga saab ka öelda, kui oluline inimene sulle on. Kahjuks ei saa aga vahel mõtlematult välja öeldut olematuks teha. Me keegi pole ju siin sinitaeva all inglid, aga me võiksime õppida armastamist ja rahumeeles lahku minemist. Mõlemad sünnivad ju valuga. Keegi meist ei tea, mis meid võib elus ees oodata. Me saame ainult nautida iga silmapilku ja muuta need meile väärtuslikuks. Mõnikord on õnneks nii vähe vaja. Piisab naeratusest kellegi näol või päikesekiirest, mis paitab põske ja sa tunnedki, et oled õnnelik.Vahel tulebki kõik nii lihtsalt. Elu on ju ime ning igat päeva tuleb nautida ja kasutada, sest see on kingitus, mida kõigile pole antud.
Iga algav päev tõi Alice ellu tagasi uusi värve. Ta vaatas ringi pärani silmadega ja avastas kõike uuesti. Ta oli ärganud nagu pikast talveunest. Raskused ja mured olid ju kõik võidetavad ja temast endast sõltus kas ta tahab oma elu muuta masendavaks või olla hoopis rõõmsaks. Kui ta ise suudaks lõpuni positiivne olla ja elu nautida, siis olekski kõik imeline ja ta tahaks ka ka ise midagi head korda saata.
Alice polnud endast kõike veel Antsule rääkinud. Mõnede oma mõtete ja tunnetega tahtis ta veel üksi olla. Need olid ja jäidki tema südamesse. Tegelikult ei tundnudki ta vajadust nendest rääkida. Alice tahtis neid kanda mälestustena kaasas ja neid teadis ainuüksi tema ja mitte keegi teine. Need olid talle olulised.

Alice ei saanud ju valida, mis ajahetkel ta elas, aga ta sai valida kuidas elada. Elu võib ju minna jälle keeruliseks, aga ta jääb vähemalt ellu. Tal oli olemas tahtejõud, millele toetuda.