Võõras mure.


Üle kõige vihkas Alice korralagedust. Eriti vastik oli mustade nõude virn laupäeva hommikul köögis. Oma kodus oli ta valmis kasvõi oma ööune ohverdama, aga kõik pidi enne uue päeva algust korda saama. Pealtnäha ju nii tühine asi, aga võis ta täiesti endast välja viia. Kunagi said asjad ju ikkagi korda, aga temale oli tähtis, et kõik pidi toimuma kohe ja praegu. Ta ei saanud isegi aru, miks see pisiasi teda Antsu köögis nii häiris.Tegelikult ei puutunud see ju temasse.
Antsu pojale oli tüdruksõber külla tulnud. Ta oli küll tippklassi kokk ja oskas hästi süüa teha, aga korrast ei teadnud ta midagi. Kõik, mida ta söögitegemisel vajas, jäi just sinna kasutamise kohta nukralt kriimulisena ripakile. Mis Alice meelest veel kõige veidram, oli Ants see, kellele see laga koristada jäeti. Mees ei pannud seda üldsegi pahaks. Ta koristas nurisemata sellel ajal, kui noored lõunani magasid. Alice sai ju Antsust tegelikult arugi. Terve elu hoolimatu ema kõrvalt last üksi kasvatanud, jumaldas ta teda. Ta oli poja nimel kõigeks valmis. Vahel unustas lausa enda vajadused ja heaolu. Loomulikult, kui oled imikust peale öösiti üleval olnud, lutipudelist toitnud ja mähkmeid vahetanud, tunned erilist sidet. Ikkagi ainuisikuliselt kasvatanud hoidnud ja armastanud. Kõik, mida poeg ette võttis, oli alati õige ja hästi tehtud. Isa silmis polnud tal ühtegi puudujääki, ega viga.
Sellel teemal ei tahtnud Alice tegelikult sõna võtta, aga tema arusaamised kodukorrast olid natuke teistsugused. No eks igal perel on oma tavad ja tõekspidamised elust ja ta ei hakanud siin omapoolseid seadusi rakendama. Ainult seda oleks ta soovinud, et Ants tunnetaks natuke enda väärtust ja mõistaks, et nüüd on aeg endale ka elada.
"Oh Alice, pane roosad prillid ette ja mõtle negatiivne mõtlemine maha."suutis ta ainult endale sisendada, et mitte kõike välja valada mis ta seest väljapääsu ootas.