Ajavool...


Alice tundis, et tema mõtted olid täna rasked kui kivid. Need rõhusid ja painutasid ta meeli. Täna käis kõik närvidele. Tal oli tahtmine järjekordselt minevikku süüvida, kuigi väljas oli ilus kevadine ilm.Tema eneseväärikus oli suure hoobi saanud. Ta ei teadnud isegi enam kes ta oli. Ei olnud ju võimalik, et kõik oli vale ja võlts. Ometigi oli kõik ju nii ilus olnud täis tundeid ja ilusaid sõnu. See ei saanud lihtsalt nii olla. Tal polnud tahtmist isegi välja minna. Inimeste tuimad ja ükskõiksed näod ajasid ta hinge täis. Oli ta siis tõesti rumal või lootis liiga palju püüdes hakkama saada tänasega, et mitte kaotada usku homsesse? Ta ju vajas mehe armastust ja imetlust. Kuidas küll saaks teada rahulolu saladuse, et nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järele mis on haardeulatusest väljas? Kui midagi väga tahta, siis elus ju juhtusid asjad vahel iseenesest. Mida edasi, seda rohkem pöördusid kunagised tõekspidamised elust hoopis vastupidiseks. Õnneks teeb elu oma valiku- tugevamad jäävad alati ellu. See oligi ju tegelikult õige. Nii oli kõigile parem.
Alicel oli ju ometi kodu, kus elas armastus. Sinna oli ta alati oodatud. Vahel polnudki sõnu vaja. Seal ei lugenud, et ta polnud ideaalne, et tal olid oma kiiksud ja arusaamad elust, et ta oli heitliku meelega. Teda armastati just sellisena nagu ta oli. Ometigi oli ta ju saavutanud just selle, millest ta nii kaua oli puudust tundnud. Öösiti Antsu kaisus lebades oli ta pea unistusi täis, aga mehele polnud seal kohta. Ta tundis süümepiinu, vahel lausa vihkas ennast selle eest, aga teha ei saanud ka midagi. Ta oli lihtsalt selline. Ants armastas teda ülekõige, aga tema, mida oli tal vastu anda. Tema elu oli nagu rongisõit teadmata suunas. Ühel päeval nii, teisel teistmoodi. Vahel ju lugeski ainult see, mis just praegu juhtus. Alice teadis ju ka seda, et iga päev sünnib uuesti ja tal on võimalus oma maailmaasju korda ajada. Ükskõik kui puntras ta ka on, homme võib paista kõik hoopis teisiti. Homme on ka tema päeva võrra vanem ja targem. Kerge on ju tõsta hädakisa asjade üle, mis ei lähe just nii nagu me tahaksime. Iga kaotus võib muutuda kunagi kullatolmuks.Ei peaks ju alati otsima hallidest pilvedest just seda kuldset serva.Igast olukorrast tuleks leida see parim.