Miks küll...


Alice oli täna tigedas tujus. Ta väike maailm oli jälle kokku varisenud. Ta ju teadis, et igal heal asjal on ju ka omad miinused, igal mündil 2 poolt. Kui miski oma negatiivse poole ette pöörab, ei jää ju muud üle kui sellega tegeleda. Nii oli ka tänase arsti juures käiguga. Kõik tema ponnistused ja pingutused olid läinud vett vedama. Ta oli ju ometigi lootnud, et seekord on teisiti. Probleem iseenesest ei olnud ju kuhugi veel kadunud. Selle ignoreerimisest ei oleks piisanud, oleks hoopis hakanud veel rohkem laienema ja lõpuks oleks tulnud talle ikkagi sügavalt silma vaadata. Seda Alice ei tahtnud.
Mõtlematust tegutsemisest poleks siin ka kasu olnud Oleks endale veel suurema häda kaela toonud. Midagi head ei teeks ka ülemõtlemine, seda oli Alice viimasel ajal niigi liiga palju teinud. Aga mida muud siis unetutel öödel teha? Ta oli püüdnud lugeda, aga sellest ei tulnud samuti midagi välja. Loetu ei jõudnudki kohale.Ta mõtted olid liiga hajevil ja laokil.
Alicele oleks meeldinud kui ta oleks täpselt teadnud, kes ta on ja mida ta elult tahab. Kui tema maailmavaade oleks paigas ja asjadest oleks oma visioon.Vanaviisi tegutsemine oli näidanud, et see polnud alati parimal viisil tegutsemine. Loomulikult võis vigu teha. Ka siis kui enda meelest oli see parim lahendus. Ta oli ju oma tundeid vaka all hoidnud ja püüdnud teeselda, et temaga on kõik korras. Ja kui midagi ei näe, siis ilmselt just sellepärast, et ei vaata, ega tahagi näha.Võibolla olekski parim lahendus jaanalinnu moodi pea liiva alla pista. Kui ainult suudaks mõned sammud edasi astuda.