Kaugele ära.

Alice ei tundnud ennast ise ka viimasel ajal ära. Temas oleks nagu 2 inimest peidus olnud. Üks oli ikka see tuttav leebe, tagasihoidlik ja hooliv, teine labane, vulgaarne ja lausa vastik. Vahel tundus, et aju ja suu ei teinud üldse koostööd. Mõte jõudis alles siis kohale, kui kõik oli juba tehtud ja välja öeldud ning kahetsemiseks oli liiga hilja.
Alice kartis unustada seda, millest ta kunagi rõõmu oli tundnud, kartis ennast aktiivsusele sundida ja pettuda.Ta oli suutnud oma tundmusi juba aastaid enda ja teiste eest varjul hoida. Isegi seda ta ei teadnud, kust või millal tema teekond alguse sai. Kui ta oleks saanud, siis oleks kindlasti läinud ajas tagasi, just sinna aega kus ta keha ja hing veel õnnelikud olid.Tal oli tunne nagu poleks ei minevikku ega tulevikku.Oli ainult see talumatu hetk, mis ei lõppenud kunagi ja kuhu ka tulevik ei saanud leevendust tuua, kuna seda ei olnudki olemas.Kindlasti oli selles omajagu süüd ka peavalul. Teist nädalat seda järjest kannatada oli ebainimlik ja lõppu polnud sellel nagu tulemaski. Voodisse oli täiesti lootusetu pugeda, siis oli veel hullem. Kogu tuba käis ringiratast ja Alicel oli tunne nagu oleks ta karusellil, millelt enam maha ei saagi. Alati lõppes see ühtemoodi.Polnudki mõtet midagi süüa, niikuinii tuli see varem või hiljem välja. Arst lohutas, et see võibki nii olla ja organism peab harjuma, aga miks see nii kaua aega võttis. Võibolla temal ei harjugi? Kas tal peabki siis kogu aeg nii vilets olemine olema?Alustatut pooleli ka ei saanud jätta, nii et tagasiteed ka polnud. See ei olnud ju tema nõrkuse väljendiks ega seisundiks, mida oleks saanud ületada tahtejõu või üksnes sooviga. Alice tundis, et ta ei saanud ennast lihtsalt enam "kokku võtta". Iga tühisemgi asi viis meelerahu ja tegutsemistahe vähenes sekunditega.Ta pidi ju ometigi selle vastu võitlema. Kasvõi hambad ristis. Tema pidi võitjana välja tulema. Nüüd ta kössitas siin nagu hunnik õnnetust ja ei teadnudki, kas see oli ikka õige otsus.