Kuni surm meid lahutab...


Paljud paarid on pulmapäeval neid sõnu öelnud, aga ilmselt mitte kunagi pole nad selle peale mõelnud. Kuidas saakski nii rõõmsal päeval nii mõelda...Elu annab igale mängijale kätte kaardid ja kui need  kord käes on, siis peab inimene ise otsustama kuidas need välja käia. Elades me õpime  ja ilmaasjata ei ole vaja karta, et elu  lõppeb liiga kiiresti. Nii võib juhtuda, et me ei julgegi  elada.
Alicel oli tunne, et mees on nagu liivatera suures karjääris. Päev päevalt toas lamades jäi ta kuidagi märkamatuks. Ta oli kaotanud huvi kõigi ümbritseva vastu. Ainult Alice nähes oli ta näol endiselt naeratus. Mees oli leppinud oma saatusega ja  ei võtnud seda kuigi traagiliselt. Liivatera kadumist ei pane ju ometigi keegi tähele.  Naisel oli aga hirm. Ta ei tahtnud  seda kõike uuesti läbi elada, aga ta ei suutnud seda mehele ka  öelda. Alice ei olnud veel lootust kaotanud. Igal hommikul ärgates uskus ta, et kohe, kohe sünnib ime ja kõik on jälle endine. Ta elas oma igapäevast elu, tegeles tavaliste asjadega ja mitte keegi ei teadnud, mis teglikult ta südames ning hinges toimus.
 Liivaterad kaovad, inimesed kaovad, aga meie nutame, kui kaotame  kellegi, keda oleme armastanud. Alice uskus, et inimene  ise loob endale võimalused ja elu ning sellest ka see vana tõde, et ta ise on oma õnne sepp. Muidugi on kõigile  erinev pagas kaasa antud, mis on erineva raskusega  ja värviga seljakotis ning  sellega asume me kõik teele. Kuhu me aga välja jõuame, see on iseküsimus.