Kõik läheb mööda.

 Alice teadis, et ta ei vajanud kaaslast selleks, et.ta ei peaks olema üksi või, et majanduslikult oleks lihtsam. Samuti ei vajanud ta inimest kelle peal oma emotsioone välja elada. Inimesed tulevad ja lähevad.  Elu õpetab meid läbi armastuse saama targemaks, paremaks, tublimaks, et mõista, kui kaugele me oleme võimelised minema ning oma piire nihutama. Just nagu tahaks meid panna proovile, et teada saada, kui suur on meie süda ja kui palju sinna tundeid mahub. Tunded on erinevad ja alati pole nad just positiivsed. Juhtub ka nii, et see polegi armastus, mida me arvame olevat. Hetkeks on ainult pööritama panev südamepõksumine, metsik liblikate lend kõhus  ja selline tunne, et kohe, kohe tõuseme  lendu ja siis on jälle täielik tühjus.
Ainuke, keda Alice kunagi tõeliselt armastanud oli, oli Allar. Koos mehega oli ta elus olemas kõik, mida ta vajas.  Poolehoid, usk, heatahtlikkus, hellus ja see tugev kindlusetunne, et alati  võid teisele  loota ning  ei pea mitte millegi pärast  muretsema.
Vahel oli Alice  hinges selline nukrus, et lausa valus hakkas. Väljaspoolt ei paistnud midagi välja, aga sees oli selline hingepitsitav hall olemine, mis tuhmistas elu sära. Tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja mitte miski ei tule enam siin elus välja. Soov peitu pugeda ja lihtsalt kaduda.
Võib-olla ei olnudki enam  olemas õigeid või valesid partnereid vaid ta  ise pidi  kasvama ja kohanema teise järgi. Kui sa oled juba pika elu omamoodi elanud ja sul on omad harjumused ning  tõekspidamised, siis on raske midagi muuta. Ometigi tahame me kõik  tunda ennast kellelegi vajalikuna. Alice oli küll tänulik selle eest, mis tal kunagi oli olnud, aga vahel oli nii raske. Iga suhe nõuab aega ja vaeva ning teise inimese mõistmist. Alice oleks tahtnud tagasi minna. Sinna kaugesse minevikku, kus kõik ilus alguse sai, aga tagasiteed polnud. Uksed sinna olid  igaveseks suletud.  Teadmatus, mida ta tegelikult tahtis näitas ehk seda, et ta polnudki veel küps olema õnnelik.